Lapsed saavad minna ajas rändama

Tiit Palu. Foto: Ants Liigus

Tänavune Endla jõululavastus viib lapsed ajamasina abil rändama: lugu jutustab õest-vennast Triinust ja Jaanusest, kes asuvad vanaisa kannul teele minevikku ja tulevikku.

Lapsed on tunnistajaks elu algusele Ürgookeanis ja dinosauruse seiklustele Hiidsõnajalasalus.

Ühe viperuse tulemusena tuleb neil teha peatus Ameerikas ja leiutada koos ettevõtlike ameeriklastega paar vajalikku asjakest. Loo autor ja lavastaja on Tiit Palu.

Peagi esietendub „Väikesed ajarändurid”. Lavastatud on veel „Robot Robi”, „Kaval-Ants ja Vanapagan”, „Muinasjutt Põhja konnast ja printsessist” ja „Reinuvader Rebane”. Miks sulle meeldib lastele lavastusi teha? Mis selle juures köidab?

Kui olin veel Vanemuises, lavastasin Urmas Vadi esiknäidendi “Lendav laev”, mis põhines Vene muinasjuttudele. See oli suur ja uhke lavastus.

Lastelavastustes peab olema tempot ja vigurit, sündmused on lühemad ja vahelduvad kiiremini. Laste reaktsioonid on vahetud ja rõõm õnnestumistest mitmekordistub. Olen ise lapsevanemaks saanud ja oma laste fantaasia arengut jälgides püüan nendega teatrit tehes sammu pidada.

Öeldakse, et eri vanuses laste aja- ja ruumitaju on erinev.

Lapsed võtavad asju sellistena, nagu need on. See on äärmiselt eluterve suhtumine. See ei tähenda, et ei tohiks üldse käsitleda abstraktsemaid teemasid, nagu näiteks aeg või armastus, kuid neidki tuleb teha loomulikult. Kui täiskasvanute puhul võib tänapäeval kahtlustada, et paljud on loobunud ise mõtlemast, tahavad lapsed just mõelda ja selgust saada.

See on küll keeruline teema, aga mis sa arvad, kas lastele on praegu Eestis piisavalt palju head teatrit?

Lasteteatri olukord on vastuoluline. Peamiselt mängitakse nn lasteklassikat, mis tähendab peale mõne erandi Lindgreni jutustuste dramatiseeringuid. Neid tehes kindlustavad teatrid endale publiku, sest tavaliselt otsustab lapse eest lapsevanem või õpetaja ja nende puhul on loomulik, et soovitakse jagada uuele põlvkonnale oma kunagisi elamusi.

Väga raske on teha teatris uut lastenäidendit, sest sellel puudub vanemale või õpetajale tuntud kontekst. Ses mõttes võib lasteteatrit pidada mahajäänuks ja konventsionaalseks. Rootsis on see olukord lahendatud nii, et regionaalteatri lastelavastuse piletid on tasuta kogu selle lavastuse sihtrühmale. Sel viisil löövad omavalitsused mitu kärbest: lasteteater on värske ja tänapäevane ning kõik lapsed saavad teatrisse.

Miks valisid seekord teemaks ajas rändamise? Miks mitte mõni tuntud muinasjutt?

Soovisin teha lavastust, mis oleks seikluslik ja hariv.

Kui palju sind selle loo väljamõtlemisel on inspireerinud oma lapsed?

Muidugi olen lastelt küsinud, kuhu nad tahaksid põrutada, kui neil oleks ajamasin. Samuti olid nende jaoks tähtsad ajamasina tehnilised nüansid. Nende ettepanekutega on arvestatud.