Näitleja Malle Pärn: olen raamatukogu raamatutest ropud sõnad maha tõmmanud

Malle Pärn Foto: Lauri Kulpsoo

Maaraamatukoguhoidjate päeval Avinurmes tunnistas eksnäitleja Malle Pärn, et ta on raamatukogust laenatud raamatutes ebatsensuurseid väljendeid valge korrektortindiga katnud.

Lääne-Virumaa keskraamatukogu koduleheküljel leiab kajastuse 30. oktoobril toimunud maaraamatukoguhoidjate päeval sõna võtnud Malle Pärna sõnavõtust. «Malle Pärn tunnistas, et kui ta kohtab raamatus ebatsensuurset sõna, siis ta kustutab selle valge korrektorlindiga ära, et vähemalt need inimesed, kes peale teda seda raamatut loevad, ei peaks neid sõnu sealt lugema,» seisab kajastuses.

Kommenteerib Malle Pärn

Vaadake, ei ole õige üht lauset mingist kontekstist välja kiskuda ja siis seda alasti eksponeerida. Ma rääkisin enne seda lauset - intelligentsetele inimestele, muide - üle poole tunni teemal «Kultuuri hoidmine». Ma ei öelnud seda Delfis ega diskol.

Samas artiklis on ka õeldud: «Oma ettekandes kutsus ta üles hindama õigeid väärtusi ning hoiatas karmilt kommertskultuuri eest. Juttu oli kollasest kirjandusest/ajakirjandusest, mis pole mõeldud mitte meile meelelahutuseks, nagu me ekslikult arvame, vaid on teadlikult kutsutud ja seatud kasvatama meis rumalat, mittemõtlevat tarbijat. Kõneleja rõhutas, et sotsiaalse ja vaimse keskkonna puhtus on sama tähtis kui looduskeskkonna puhtus ja kultuur peaks olema inimlike väärtuste kandja ja kaitsja.»

Pärn peab sõnavõtu kajastamist ühe aspekti üldisest kontekstist väljanoppimiseks. Sellega maksab ajakirjandus Pärna meelest kätte tema õigustatud kriitika eest.

Jah, ma ütlesin seda, nii-öelda naljaga pooleks. Rahvas sai naljast aru, naeris, ja plaksutas. See, kes praegu seda siit loeb, ei näe mu näoilmet ega kehakeelt, ei kuule mu häälenüansse.
Mu märkus tähendas seda, et me oleme täiesti kaitsetud agressiivselt pealetungiva labasuse ees, nii et see ajab korraliku inimese vahel meeleheitlikele tegudele. Räägitakse ju, et raske olukord ajab inimesed vargile.

Miks te seda teete?

«Teen» palju öeldud. Olen seda mõnikord teinud, oleks õigem öelda. Ma olen sügavalt tüdinenud agressiivse kultuurituse pealetungist kõikidel kultuurialadel. Püüan täita meie unustatud põhiseadust, mis ütleb, et kaasinimest ei tohi solvata ega tema väärikust alandavalt kohelda.

Põhiseaduses seisab: Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Keskkond ei ole mitte ainult loodus meie ümber. Sotsiaalse keskkonna ja vaimse keskkonna puhtus on niisama oluline kui loodusliku keskkonna puhtus. Sotsiaalse keskkonna moodustab inimühiskond oma sotsiaalses ülesehituses, vaimse keskkonna kõik see vaimne õhustik, milles see inimühiskond elab ja omavahel suhtleb.

Milliste raamatute ja autorite puhul te olete seda meetodit rakendanud?

Lausroppu kirjandust ma ei loe ega laenuta. Kui muidu korralikus tõlkeraamatus on mingi ropp sõna, siis olen tõesti selle nii-öelda kustutanud. Ma vihkan ropendamist. Minu perekonnas pole seda kunagi tehtud, ja mina ei suuda mõista inimesi, kellel täiesti puudub igasugune empaatiavõime. Nagu varas on kindel, et kõik varastavad, usub ropendaja, et see kõigile meeldib. Enamusele see ei meeldi.

Milliseid sõnu võib tänapäeval ebatsensuurseks lugeda? Kas niisugune sõnade katmine riivab autori põhiseaduslikku väljendusvabadust?

Veider küsimus. «Tänapäeval» peaks tohtima ebatsensuurseks lugeda neidsamu sõnu, mida meil kultuuri algusest peale on tabuks peetud. Paraku, jah, kui ametlik kirjakeel ebatsensuurseid sõnu ei väldi, siis neid ju enam polegi. Ja pole järelikult ka kultuuri... Kui rahvas laseb tappa oma kultuuri, siis sureb ta ka ise.

Misasi on «põhiseaduslik väljendusvabadus»? Kas see tähendab seda, et igaüks tohib teha kõike, mis talle pähe tuleb? Ei tähenda. Kuni me elame ühiskonnas, tuleb arvestada teatud reeglitega. Ja kõik inimliku elu reeglid ei ole seadustes kirjas. Mõistmatule inimesele inimliku ühiselu reeglite meeldetuletamine ei ole tema väljendusvabaduse piiramine.

Igas keeles on teatud tabusõnad, ja need peavad jääma tabusõnadeks, nende jaoks on oma aeg ja koht, kuhu nad sobivad. Kirjakeelde ei tohi neid üle tuua! Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks! Kui rahval pole enam kultuurkeelt, siis pole tal ka kultuuri, kui rahval pole kultuuri, siis pole ka enam seda rahvast! See ei ole väike asi - see näitab meie kultuuritaset. See näitab seda, et me ei pea endast lugu - isiklikult endast ja oma rahvast tervikuna.

Mida te arvate tsensuurist kui niisugusest? Kas ja mis näidustustel oleks kohane tsensuuri rakendada?

Võib-olla on meie olukord tõesti nii hull, et peaks hakkama välja andma raamatukirjutamise lubasid neile, kes on elementaarse viisakuse kursuse läbinud. Tsensuuriga on lugu niisama nagu lastekasvatamisega. Arukas ühiskonnas pole seda vaja, sest arukad inimesed kontrollivad ennast ise.

Miks me kasvatame oma lapsi, miks me keelame neil paljusid asju teha? Ka mõistmatuid täiskasvanuid tuleb kontrollida ja kasvatada. Nad on ju nagu lapsed, kui nad ei tea ise, mis on viisakas, mis ebaviisakas. Ropendamine on sõnaline pornograafia. Ja pornograafiale jäägu tema koht, ärgu ta kippugu parnassile!

Tsensuur on möödapääsematult vajalik seal, kus kirjutajate haridus on puudulik. Haritud inimest ei ole vaja kontrollida. Tema kasvatab ja kontrollib ennast ise. Riik peab kaitsma korralikku kodanikku, mitte kurjategijat.

Mõnes mõttes võib sõnade katmist pidada raamatukogu vara rikkumiseks, mida võiks võrrelda näiteks piltide ja lehtede välja rebimisega. See on vähimal juhul väärtegu, mille eest raamatukogud meetmeid rakendavad. Mis juhtub siis, kui võitlus vaimse keskkonna puhtuse eest läheb vastuollu seadusandlusega?

Kui kellegi pintsak on poriga koos, ja mina lükkan selle pori sealt ära, kas ma siis rikun ta pintsaku ära? Kui riigi seadusandlus ei kaitse keskkonna puhtust, siis on tegemist puuduliku seadusandlusega. Kui kodanik on jäetud kaitseta, siis tuleb tal ennast ise kaitsta. Ja veel enam: iga mõistlik inimene püüab kaitsta oma lapsi ja lapselapsi. Raamatud elavad meist kauem.
Roppuste katmist ei saa ju rünnakuks lugeda. See on ikka pigem enesekaitse, ja lisaks veel kaasinimeste kaitsmine vastutustundetu või harimatu autori eest. Ma ju ei rebi lehte välja, katan viisakalt ebaviisaka sõna, mis solvab viisakat lugejat.