Kuidas edeneb Justini äärmiselt põneval teemal kirjutatav magistritöö?
Justin: Mina olen mänginud palju teemadega mu magistritöö jaoks. Aga otsustasin lõpuks ometi kirjutada oma töö juunikommunistidest, sest et ma tahaks kirjutada raamatut sellest osast Eesti ajaloos - aastast 1940 ja nii. Stalinil oli oma Eesti abilised. Ja kes nad olid? Hirmsad luuletajad, tõlgid, ajaloolased, õpetajad, sotsiaaldemokraatid. Oleks naljakas, kui ei oleks nii kurb. Kas see oli nende tõeline tahe, ühendada Eesti Nõukogude Liiduga? Mina olen lugenud, et ei olnud täpselt. Ma tahaks lugeda veel, mida nad tegelikult ütlesid eesti rahvale aastal 1940. Ma tahaks näha oma silmadega, mida nad ütlesid eestlastele oma riigi tulevikust. Ja sellepärast ma pean lugema läbi vanad ajalehed.

Kahjuks pole väga asjaga kursis, aga kustkohast teie blogi oleks võimalik lugeda?
Justin: www.palun.blogspot.com
Epp: http://eppppp.tahvel.info

Lugesin hiljuti läbi ühe Teie raamatu, ning mõtlesin muiates, millise kultuurišoki saaksid arvatavasti Justini vanemad Eestisse tulles. Kas nad on juba siin käinud ja kui on, siis millised olid nende emotsioonid :)?
Epp: Nad on käinud küll, olen ühte nende külastust lühidalt näiteks siin kirjeldanud - miks on piim kilekoti sees, miks saavad noored naised lapsi ja miks teil putukad toas ringi lendavad: http://eppppp.tahvel.info/2007/08/24/kiirelt-paar-tahelepankut/
Justin: Ema ütles, et Tartu on nagu ilus Euroopa linn, mis ufod on toonud Saksast või Taanist ja pannud siia, keset soometsa kuskil Põhja-Euroopas. Ja ema oli väga hirmul, kui ta nägi, et meie kütame ahju ise, toome puud ja kütame!

Kas raamat tuleb välja ka inglise keeles (Justini oma), mina arvan, et lugejaid jätkuks, kõik need eestistatud mehed ehk loeks. Aga veel enam, kas Epp pole üritanud oma Ameerika lugusid inglise keeles USAs välja anda? Sel võiks ju veel suurem huvi olla?
Epp: Justini raamat «My Estonia» ongi inglise keeles juba väljas. Mina plaanin kõigepealt oma «Minu Ameerika 3» valmis saada ja siis kolme Ameerika-raamatu paremiku inglise keelde panna. Ma arvan ise ka, et sel raamatul võiks olla USAs lugejaskond. Aga kuidas see täpselt kujuneb, kas kirjastame ise või otsin endale agendi ja suhtlen tema abil mõne teise kirjastusega... seda ei tea. Küll aeg annab arutust.
Justin: "My Estonia" on juba poes Eestis ja meie kodusaidis www.petroneprint.ee. Väga varsti on ka võimalik tellida seda rahvusvaheliselt internetist, näiteks Amazonist, nii Põhja Ameerikas kui Euroopas.

Eile õhtul lõpetasin «Minu Eesti» ja tahan tänada teid mõlemaid! Väga lahe lugemine ja julgen soovitada kõigile.
Epp: Mul on selle raamatuga nii kummaline seos. Ma ei teadnud, et Justin nii palju plaanib minust kirjutada ja mul on siiani veidi ebamugav raamatut sirvides. Ja iga kord on samas ülihea meel, kui keegi kirjutab või astub ligi ja ütleb, et on hea raamat välja tulnud.
Justin: Suur aitäh. Ma arvan, et see ei ole lihtsalt meie lugu. Arvan, et teistel on ka samasugused jutud nende elus. Võib-olla sellepärast teile meeldib seda lugeda?

Millal on oodata poelettidele «Minu Eesti 2»-e?
Justin: Tuleb väja oktoobris 2010. Praegu kirjutan.

Kas raamat «Õun ära süüa» on kirjutatud Epu enda läbielamistest? Kuskohast tuleb selline süüdimatu naiivsus, millest see antud raamat lausa leemendab, seda ju ei mõtle välja? Ja veel. Kuidas on võimalik kirjeldada nii ehedalt narkotsi tarbimist, kui ise pole kunagi seda puutunud, või ma eksin?
Epp: Mõni koht sellest raamatust on ka minu enda läbielamised, eelkõige on aga minu enda läbi elatud see emotsionaalne muutus, mis pikal rännakul olles inimesega toimub. Kindlasti ma olengi kunagi olnud naiivne ja sellest õppinud.
Narkootikumi olen tarbinud kahe mahvi kanepi võrra ega kavatse ka kunagi rohkem tarbida. Selliseid asju saab kindlasti ka fantaseerida: mis see täiskuu-unetuse-deliirium nii väga teistmoodi seisund ikka on kui narkootikumi tarbimine (ma arvan).
Aga see ecstasy-diilerite argipäev on mul samas suures osas elust maha kirjutatud: lugege hoolikalt, Justini "Minu Eesti" algusosas on seda ka mainitud: kui ma elasin Londonis, siis sattusin suhtlema rahvaga, kes oli varem töötanud Ibizal e-diileritena ja jätkasid seda tööd hiljem Amsterdamis ja Londonis. Mina ei ole inimene, kes nende elu üle kohut mõistab. Ma tegin lihtsalt nendega kassettide kaupa intervjuusid, nad ise tahtsid jutustada ja põhjendada oma elu. Osa sellest infost läks raamatusse «Õun ära süüa?», osa läheb kunagi ehk mõnda muusse raamatusse.

Epp, millisena näete raamatu kui meediumi tulevikku? Kas kõik need elulooraamatud, musta pori näkku ja "minukad" veenavad ka uutest tehnoloogiatest läbi imbunud pealekasvava põlvkonna raamatutrükkalitele edaspidigi leiba andma ja eestlaslikku raamatukultuuri edasi kandma?
Epp: Mina usun küll, et raamat jääb. Ma arvan, et arvuti kaudu suhtlus tekitab vaimset kihelust, aga ikkagi just vana armas raamat on see, mis laseb aega maha võtta, kusagil istuda ja rahulikult süveneda. Raamatus ei saa sa teist ja kolmandat "akent" samal ajal lahti teha, raamat laseb su silmadel ja mõtetel fokusseeruda.
E-raamatu suhtes mul ausalt öeldes veel isiklik kogemus-arvamus puudub. Ka see on vastuoluline teema, et kas e-raamatud hoiavad keskkonda või mitte, võrreldes tavaliste raamatutega.

Küsimus Teie eraelust: Miks lõppes Teie kooselu Jaan Väljaotsaga - oleksite ju moodustanud Eesti meediamaastikul dünaamilise duo, mis massikultuuri seisukohalt on vesi veskile? Ja kas Te ei arva, et vähemalt siinse pildi pealt sarnaneb Justin üsnagi Jaan Väljaotsaga? Ja kui parafraaseerida Hans H. Luike, kelle sõnul on ta elanud kogu aeg ühe naisega, kes on vaid erinevates kehades, siis, kas see kehtib see ka Teie puhul?
Epp: Need on nii filosoofilised küsimused. Need inspireeriksid mind kirjutama midagi, mis balansseerib ilu- ja elukirjanduse vahel ja annab lõpuks äkki mingi vastuse. Miks miski puruneb? Kas inimesed on sarnased? Mida me otsime? Jne. Ma luban, et kevadel ilmuv «Kas süda on ümmargune?» annab mingisugused vastused... need vastused, kuhu ma selleks ajaks oma harutamistega jõudnud olen. See pidi olema reisikirjade kogumik, aga kasvas tegelikult millekski suuremaks minu jaoks. Olen selle raamatu valmis kuulutamist kolm aastat edasi lükanud ja nüüd kuulutan siin välja, et - kevadel tuleb.

Te mõlemad olete elanud nüüd nii Eestis kui Ameerikas ja vahepeal pisut ka mujal, aga kus on see koht, kus te üle kõige tahaksite elada ja miks? On see mõni läbitud maa või midagi täiesti uut? Epu raamatute ja blogide põhjal on mulle jäänud mulje, et pidama ei suuda ta jääda :) .
Epp: See on tõsi, mul on sees kihelus. Oma reisikirjade jaoks lugesin üle vanu märkmeid ja meenutasin ühte kunagist sõbrannat, "kodumaata naist", minust täpselt 24 aastat vanemat maailmarändurit. Tema oli üks neid võimalusi, mis minust tõesti oleks võinud saada. Tulevikupotentsiaal, mis jäi juhtumata. Nüüd on mul lapsed ja firma, ja ma tunnen vahel küll, et jätaks lauale kirja "Ärge mind otsige, tulen aasta pärast tagasi", aga ma ei tee seda. Täna vastan ma, et kõige parem koht elamiseks on minu meelest Tartu.
Kui aga tõesti gloobust keerutada, siis mulle meeldiks elada näiteks Kanaari saartel mõnes külas (mitte turismitsoonis). Või Indias aašramis. Või Itaalias kusagil mereäärses külakeses.
Justin: Praegu me elame Tartus. Aga igatsen hästi mere järele. Ma loodan, et ühel päeval tulevikus meri on tagasi meie elus.

Epp, mis sa arvad, kuidas on Justin Eestis elamisega hakkama saanud? Justin, kuidas Epp harjus ära Ameerika eluga? Mis te arvate, kumb teist on paremini või kiiremini kohanenud või harjunud eluga uues riigis, kas Epp Ameerikas või Justin Eestis?
Epp: Raske võrrelda. Üks oluline nüanss: meil tekkis USAs elades kiirelt rahahäda ja see piiritles paljutki ja tekitas lisastressi, me ei saanud näiteks elada selles linnaosas, kus oleksime tahtnud või minna selle arsti juurde, kuhu oleks tahtnud. Samal ajal aga kannustati igalt poolt: teeni rohkem, teeni rohkem seda rahajumalat, jookse teistele järele, tarbi rohkem. Selles suhtes on meil Eesti elu palju lihtsamalt laabunud.
Justin: Epp ütleb välja rohkem, mis on tema meeles. Tema probleem Ameerikaga oli rohkem kultuuriline, talle ei meeldi raiskamine. Aga mulle on raske ka elada Eestis, eriti praegu, novembris. Ma nägin näiteks natukene päikesevalgust eile ja hüüdsin hurraaa! Oli imehea. Kui ma ei näe päikest päevade viisi, siis ma tunnen hästi frustreeritult. Söön siis rohkem šokolaadi, kodujuustu, ja ausalt öeldes joon rohkem veini.

Millisest poest ostate Tartus elades toidukauba? Kas tarbite ka mahekaupa?
Epp: Enamik toitu ostamegi Võrumaa mahetalunikelt, kes iga kahe nädala tagant Tartusse kaupa toovad.

Millised on kõige suuremad erinevused Eesti ja Ameerika tarbija vahel?
Epp: See vahe aina väheneb. Vastaksin, et Ameerika ja ameerikalik tarbija ostab, sest saab seda endale lubada, ja ta ei mõtle kaugemate põhjuste ja tagajärgede peale. Soovitan siinkohal vaatamiseks pisikese filmi, mis räägib ameerikalikust tarbimisest: http://www.storyofstuff.com/

Kas need šamaanitüdrukud, kellest eelmisel nädalal kuskil juttu oli, on ka teie pärusmaa viljad?
Epp: Kui pärusmaa tähendab, et kirjastamine, siis jah, Beriti ja Terje «Seitse maailma»on raamat, millega alustame reisiromaani sarja.

Millised raamatuid te ise soovitaksite enda välja antutest lugeda? On mõni lemmik või midagi eriti erilist?
Epp: Mulle on kõik "Minu"-sari armas, nagu oma lapsed. Samas, kui ma peaks ühte konkreetset raamatut soovitama, siis see oleks meie ökosarja uus raamatut "Mina olen ookean", see on keskkonnateadlase päevik ja räägib maailmast meie ümber ja meie sees.
Justin: Uus reisiromaan "Seitse Maailma" on ka äge.

Mis te arvate (mõlemad), miks on nii paljud eesti naised abiellunud välismaa meestega ja nii vähesed eesti mehed on leidnud endale välismaa naise. Ja mis neist eesti meestest siis peaks saama?
Epp: Olen selle üle palju mõelnud, see on meie ajastu märk. Mina pean väga lugu eesti meestest ja meil on sõprade hulgas palju eesti mehi ja eestlastest paare. Jobu-tüüpi mehi on nii eestlaste kui ma muumaalaste hulgas. Ma ei tea, miks siis statistika näitab, et eesti tüdrukud välismaalastega abielluvad. Osaliselt on see vist ka mingi massivaimustus, mis keskkoolitüdrukute hulgas lokkab: olen kuulnud sellest, et õige tüdruk on ikka see, kel välismaal sõber. Kahju on sellest. Ja me kindlasti ei taha Minu-sarjaga seda massivaimustust juurde tekitada. Välismaalasega suhtes olemine on tegelikult ju raskem kui enda kaasmaalasega ja mitmed meie raamatud räägivad ka nendest raskustest.
Justin: Ei ole uus fenomen abielluda välisinimesega. Lydia Koidula oli abielus lätlasega. Oskar Kallas abielus soomlasega. Johan Laidoneri naine Maria oli Poolast jne.
Aga miks nii palju eesti naisi ja välismaa mehi abiellub? Mina ükskord arvutasin ja vaatasin statistika järgi: Eestis on 54% täiskasvanud inimesed naised ja 46% täiskasvanud mehed. See tähendab, et 8% täiskasvanud eestlased (st umbes 15% naised) abielluvad välisinimestega - miks? Sest nemad tahavad ka abielluda.
Mina küsin siis, et aga miks on nii palju täiskasvanud naisi rohkem kui mehi? See on küsimus.

Mida te teete siis, kui minu-sarjas pole enam millestki kirjutada? Lõpetate üldse tegevuse või on teil selleks puhuks uued ideed?
Epp: Minu unistus on olla lihtsalt kirjanik ja ema ning kirjastada selle põhitegevuse kõrvalt paar raamatut aastas. Mul oleks hea meel, kui kirjastus end ammendaks või uued tegevkirjastajad leiaks, aga ma ei usu, et ammendamine väga kiiresti tuleks. Maailmas on väga palju maid, linnu ja piirkondi, millest saab niimoodi kirjutada, samal ajal autorite abil erinevaid elustiile tutvustades. Ja ausalt öeldes tuleb mul alalõpmata muid kirjastusega seotud ja sebimist nõudvaid ideid juurde, nii et olen iseenda kirjaniku-unistuse kõige suurem takistus...

Miks on Eesti meedias nii ülivähe juttu toidu tänapäevastest kahjulikest lisaainetest? Ja kui, siis keerab mõni asja täielikuks jamaks. Kas ajakirjanike küündimatus või kinnimakstus?
Epp: Kui nii küsida, siis arvan, et pigem küündimatus. Muide, me anname KIKi toel jaanuaris välja pisikese poodides tasuta jagatava voldiku "E-de välimääraja", teen seda koostöös kalori-Angelikaga (Angelika Eriniga), kes on nüüd E-Angelika ja kirjutab suurt raamatut lisaainetest.

Kas 'roheline mõtteviis' on devalveerunud? Saanud mingi veidrike kiiksu maine?
Epp: Ma ei tea, mind ei huvita see. Minu meelest on see pseudoprobleem, et mis maine on su elustiilil ja maailmavaatel. Kui sa ise sellesse usud ja sul on hea olla, siis on ju kõik korras. Maailmavaade ei peaks olema kellelegi teisele näitamiseks.

Epp ja Justin Petrone vastasid teie küsimustele. Päris ausalt ja põhjalikult.