Anne Veesaar: ma ei taha oma elulooraamatust midagi rääkida
17. november 2009, 13:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleval nädalal ilmub näitlejanna Anne Veesaare elulooraamat, mille pani kirja Helen Eelrand.
Raamatus räägib Anne avameelselt oma elu kõige olulisematest seikadest, olgu need siis ääretult kurvad ja dramaatilised või vastupidi, joovastavad ning elurõõmust pakatavad. «Aga praegu ei taha ma midagi täpsemat öelda enne, kui olen saanud raamatut oma käte vahel hoida,» ütles Anne salapäraselt.
Pealt 200-leheküljeline raamat kannab pealkirjaga «Anne Veesaar: Elus, see on kõige tähtsam!». Pealkiri on saadud järgmisest raamatus kirjeldatavast juhtumist.
«4. novembril saime kokku Sakala keskuse juures. Dajan tuli peale bensiinijaamast Tartu maanteel. Ma olen kolm korda näinud inimese näos midagi, mida seal enne pole olnud ja mida võiks nimetada surma märgiks. Istusime autosse, hakkasime sõitma, mina lugesin ega teagi rohkem, kui et äkki käis üks kohutav raksakas ja pauk.» Vahetult pärast traagilist liiklusõnnetust, kust näitleja Anne Veesaar napilt eluga pääses, võttis ta telefonikõne pojale Otile: «Tulen koju täna ja ma olen elus, see on kõige tähtsam!»
Lisaks traagilistele sündmustele kirjeldatakse muidugi särava näitlejanna elu humoorikamaid eluseiku. Näiteks: «Jõuluõhtu salvestusele minnes tegin paha aimamata ühe mulle tulnud kirja lahti - ja tuli kuus lehekülge teksti: »Sina vana lits, v...t, vaata ennast, kui sa teaksid, kui rõve sa välja näed, sa ei roniks ekraanile!» Alla oli kirjutatud vist: televaataja Karksi-Nuiast. Ma arvan, et pärast sellise sapi väljavalamist läks ta elu kohe helgeks, mina seevastu sain muidugi šoki.»