Mida hakata peale häbeliku lapsega

Lasteaialapsed. Foto: PA Wire / SCANPIX

Tänapäeva lapsevanemad näeksid heameelega, et nende poegadest ja tütardest kasvaksid avatud suhtlejad, sest häbelikud lapsed muudavad emad-isad tihti rahutuks ning tekitavad süütunnet.

Rootsi lastepsühholoogi Marie Carlssoni sõnul ei ole häbelikkus mingi puue ning vanemate närveerimine lapse pärast on tegelikult suurem probleem, kirjutab Svenska Dagbladet.

Ajal, mil edukust seostatakse sellega, kes kõvemat häält teeb või kelle küünarnukid läbi surumiseks kõige teravamad on, kardavad vanemad, et tagasihoidlik laps võib hätta jääda.

Psühholoogide hinnangul on häbelikkusel lapse esimestel eluaastatel väga oluline kaitsefunktsioon. See sunnib pisipõnne ema-isa läheduses püsima ning hoiab neid eemal võõrastest, kelle isikut ja käitumist nad ei tunne.

Vaatamata sellele on vanemate surve lastele väga suur juba pisikesest peale ning see teeb häbeliku lapse olukorra veelgi raskemaks, räägib lastepsühholoog. Ja põhjuseks pole sugugi mitte häbelikkus, vaid see, et muretsemisega annavad vanemad ja ka õpetajad lapsele alateadliku signaali, et ta ei kõlba sellisena, nagu ta on.

On ka vanemaid, keda vaevab süütunne ning kes süüdistavad end selles, et nende laps on teistest tagasihoidlikum. Marie Carlssoni sõnul on tagasihoidlikkus enamasti päritud iseloomujoon, kuid puudeks seda küll pidada ei saa. Vastupidi - sellest võib elus palju kasu olla.

Tagasihoidlikud lapsed jäävad küll mõnikord mängudest kõrvale, kuid samas annab see neile suurepärase võimaluse toimuvat jälgida, mis omakorda õpetab neid nii maailma kui iseennast tundma.

Väga levinud on arvamus, et häbelikud lapsed on vähem sotsiaalsed, kuid tegelikult on nad teistega võrreldes sama seltskondlikud - lihtsalt nende suhtlemisviisid on teistsugused. Näiteks meeldib neile süvendatult mängida ühe sõbraga, mitte terve kambaga ringi tormata.

Kuna tagasihoidlikul lapsel on aega teisi lapsi eemalt jälgida, õpib ta sotsiaalset elu paremini mõistma, ta teab, kuidas rühm eri olukordades reageerib.

«Kui tahad teada, mis lasteaiarühmas toimub, siis küsi tagasihoidlikult lapselt - tal on raudne kontroll», usub perepsühholoog Malin Alfvén.

Psühholoogide arvates tembeldatakse häbelikke lapsi sageli ebakindlateks ja kartlikeks, kuid seda asjata.

Tähelepanu keskpunktis oleval lapsel võib küll olla kõrge enesehinnang, kuid mitte eneseteadvus. Häbelik laps kogub ümbritseva kohta hulganisti infot ning ta oskab ka end selles peegeldumas näha. Nõnda saab ta juba varakult aru, mida tähendab inimeseks olemine ning milline ta ise isiksusena on - ja just see tagab talle eneseteadvuse.

Muretsevatel lapsevanematel soovitavad psühholoogid lapse tugevaid külgi märgata ning näidata, et on täiesti normaalne olla pisut tagasihoidlikum. Kui vanem teab, et häbelik laps kardab külla minnes tere öelda, siis võib ta lapsega sellest rääkida ning paluda luba tema häbelikkust ka külas selgitada.

Oluline on vanemana kokkulepetest kinni pidada, ning mida rohkem last respekteerida ja mida rohkem positiivseid kogemusi ta tänu sellele saab, seda paremini tal ka läheb.

Lapse häbelikkust tuleb niisiis aktsepteerida, mitte teda liiga eredasse rambivalgusesse tirida.

Maailma üks tuntumaid häbelikkuse uurijaid, Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor Jerome Kagan soovitab vanematele järgmist:

1. Ära suhtu lapse häbelikkusse kui märki, et oled midagi valesti teinud. Aktsepteeri häbelikkust kui lapse temperamendi osa, mis on tõenäoliselt kaasa sündinud.

2. Ära liialda häbeliku lapse kaitsmisega. Ettevaatlikult ja sammhaaval last sotsiaalsete väljakutsetega harjutades väheneb ka tema hirm tundmatute asjade ees.

3. Ole kannatlik. See, kui väike laps tunneb end uute inimestega kohtudes ebakindlalt, ei tähenda, et ta on sama häbelik ka kahekümneselt.

4. Julgusta last, kui ta oma häbelikkust proovile paneb ja katsetab end olukordades, mis talle algul hirmutavad tundusid. Mõtle ka sellele, et oled lapse suurimaks eeskujuks. Avatud käitumisega annad lapsele märku, et maailm ei olegi nii ohtlik.

5. Positiivsed sotsiaalsed kogemused tugevdavad last. Laps tunneb end kindlamana ka tänu sõprussuhetele.