Tõnu Virve salasõnum suletud maailmast

Kunstnik Tõnu Virvet pärjati «Hukkunud Alpinisti hotelli» eest mitme auhinnaga. Foto: Peeter Langovits

Väga tähtis element «Hukkunud Alpinisti hotelli» juures oli šikkmodernne peeglitest, vilkuvatest neoonidest ja eesti oma aja kõige moodsamast kunstist kokkuklapitatud hotelli interjöör.

Filmi kunstnikku Tõnu Virvet pärjati tehtud töö eest ka mitme auhinnaga. ­Triestest tuli auhind. Samuti tunnustas Nõukogude Eesti I filmifestival Virvet kunstnikutöö eest I preemiaga.

Kui inspektor Glebsky majja siseneb, tervitab teda kohe hukkunud alpinisti hüperrealistlikus laadis kujutav töö – kes on töö autor, huvitab mind kohe kõigepealt.

Tegelikult ei ole see töö nii oluline. Oluline on kogu see fotosuurenduste süsteem. Kuskil kaadris peaks vilksatama ka üks ukse kohal olev mägi, üks fotosuurendus. Selle mäe sees on üks kood, mis on minu sõnum tolleaegsesse avatud maailma n-ö suletud maailmast. See foto oli just avaldatud National Geographicus.

Kus see mägi asus?

Mägi pärineb Aafrikast ja kui ameeriklased hakkasid tegema  esimest filmi tulnukatest, siis oli see mägi salastatud kohaks, kuhu tulnukad pidid maanduma. Ma suurendasin selle foto sinna ukse peale ning foto oli see kood ja sõnum, et ka meie oleme siiski inimesed ja teame, mis toimub seal teisel pool maailma, rohkem kui teie, kes te saate sidet ainult propaganda abil. See sõnum oligi võib-olla põhjuseks, miks ma Triestes ulmefilmide festivalil kunstnikupreemia sain. Võitsin ka ameeriklasi.

Mis pildid te interjööris seina panite?

Piltidega oli selline huvitav lugu, et Eesti oli Nõukogude Liidu osa, aga üldiselt ju täiesti tundmatu. See andis aluse kasutada eesti moodsat kunsti. Mis seal siis on? Tõnis Vint, Kaarel Kurismaa, Ando Keskküla jne – ühesõnaga, meie Eesti avangard. Selline lugu – panin pildid hotellitubadesse üles.

Griša tuleb siis ja ütleb, et ei, homme ikka võtta ei saa. Kromanovi naine aga oli leedulanna, leedu kriitik. Ma sain siis aru, et siin peab olema leedu avangardkunst. Aga ega ma midagi välja ei vahetanud. See oli konflikt.

Kuidas Kromanoviga muidu kujunduse osas koostöö oli?

Ega Griša ei teadnud, mis see hüperrealism on. Kui ma ütlesin, et tahan teha hüperrealistlikku filmi, siis Griša vastas, et tee siis, ma usaldan sind.

Nii et töö selle filmi juures oli puhas rõõm?

Puhas rõõm oli jah. Olin varem põhiliselt teatris kunstnik olnud, see oli muidu teine film. Aga filmis liikus ikka raha nii laialt, võis fantaasial vabalt voolata lasta. Kui oli raha juurde vaja, võis küsida, anti.

Mõned on ette heitnud, et Kromanov jäi selle filmiga oma teemale alla. Et ei suutnud keskset filosoofilis-eetilist konflikti esile tuua. Mida teie arvate?

Ei-ei. Midagi sellist küll ei ole. Griša oli perfektsionist. Ma võin sulle ühe loo rääkida. Griša ja Jüri Järvet filmivad kaadrit ja Griša ei ole seal ühe asjaga rahul. Järvet ütleb siis, et noh, näita mulle siis ette.

Griša näitab ette ja Järvet teeb siis üks-ühele järele. Griša käratab Järvetile selle peale: lolli mängid või? Järvet ütles seepeale, et teeb veel Kromanoviga filmi ainult juhul, kui Russalkal menstruatsioon algab.