Eikuhugi viiv tee

Hukkunud Alpinisti hotell Foto: Kaader filmist

Järjekordne eesti film on restaureeritud. Janar Ala uuris, kuidas sündisid «Hukkunud Alpinisti hotelli» palju imetlust tekitanud muusika ja disain ning milliseid vastuolusid need endas kandsid.

Võib-olla on üks elujõulise filmi tunnuseid see, kui kaua elavad kultuuri- ja ajaloos tema tsitaadid. «Hukkunud Alpinisti hotell» on muidugi tsitaadivaramu. «Mina tulin minule peale» ja «Kui Olaf on nukk, võib-olla olen siis ka mina nukk» on paar kuulsamat tsitaati, mis sellest filmist ringlevad.

Muidugi ei ole need filmitsitaadis sellised, mis ühendaksid kogu rahvast, nagu seda on «Viimasest reliikviast» või «Kevadest» käibele läinud fraasid. «Hukkunud Alpinisti hotell» ühendab eelkõige subkultuurset teadvust, outsider-teadvust, end teistest eristada püüdvat teadvust. «Hukkunud Alpinisti hotell» on kultusfilm.

Sel aastal möödus «Hukkunud Alpinisti hotelli» valmimisest 30 aastat. Tähtpäeva puhul on seda «Eesti film 100» filmide restaureerimise projekti raames kõpitsetud ning huvilised võivad filmi 14. oktoobrist jälle suurel linal vaadata.

Režissöör Grigori Kromanovi viimaseks filmiks jäänud «Hukkunud Alpinisti hotell» räägib meile loo kutse peale üksildasse mägihotelli saabuvast inspektor Glebskyst (Uldis Pucitis). «See hotell,» nagu selle pidaja Schnewahr (Jüri Järvet) filmis Glebskyle ütleb, «on lõpp.

Siit läheb tee ainult tagasi.» Kuid ka tagasitee sulgeb lumevaring. Glebsky jääb hotelli veidralt glamuurse seltskonnaga üksi. Kohtame laes rippuda armastavat füüsikut Simonet’ (Lembit Peterson), kasukasse mähitult katusel istuvat terroristi Hinckust (Mikk Mikiver), tulnukas Luarvik Luarvikut (Sulev Luik) ja teisi.

Karakterid, mis jäävad meelde. Maavälised olendid tahavad asjaolude tõttu maalt lahkuda, kuid Glebsky ratsionaalne inspektorimõistus takistab neid. Leiab aset eetilis-filosoofiline konflikt, mida Glebsky filmi lõpus süllogismidega enda kasuks püüab keerata. Konflikt sünteetilise ja orgaanilise vahel.

Sellest ka filmi suur mõju 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse eesti mikromuusika ja mikrokirjanduse skeenele. Toome näiteks ansambli Luarvik Luarvik, popkunstnik Kiwa mitmed Olaf Anvaraforsi nimega seostud projektid ja samastumised ning kunstnik Andres Lõo põrutav väline sarnasus filmitegelase Luarvik Luarvikuga. Lõo oli kunagi ka bändi Luarvik ­Luarviku trummar.

Tegemist on audiovisuaalselt väga eesrindliku tööga. Trio – operaator Jüri Sillart, kunstnik Tõnu Virve ja helilooja Sven Grünberg – näitab taset. Nad kõik pälvisid «Hukkunud Alpinisti hotelli» eest loorbereid. Film ise võitis rahvusvahelisel fantastikafilmide festivalil Triestes 1980. aastal teise auhinna Hõbedase Asteroidi.

Kostüümikunstnik oli aga praegune ja ka tollane maailma moelavade tippnimi Slava Zaitsev, kes tegi seda tööd koos Moemaja kunstniku Ell-Maarja Randkülaga.

«Hukkunud Alpinisti hotell»

Režissöör Grigori Kromanov

Stsenaristid Arkadi ja Boriss Strugatski

Operaator Jüri Sillart

Helilooja Sven Grünberg

Kunstnik Tõnu Virve

Osades: Uldis Pucitis, Jüri Järvet, Lembit Peterson, Mikk Mikiver, Karlis Sebris, Sulev Luik jt.

Restaureeritud versioonis alates 14. novembrist kinos Artis