T, 27.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rongis sündinud muusika

Janar Ala
, kultuuriajakirjanik
Rongis sündinud muusika
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Helilooja Sven Grünbergiga sõlmiti leping alles pärast filmi valmimist.
Helilooja Sven Grünbergiga sõlmiti leping alles pärast filmi valmimist. Foto: Marina Puškar

Sven Grünbergi muusikal on «Hukkunud Alpinisti hotellile» tooniandev roll. Kui küsida inimestelt, mis neile «Hukkunud Alpinisti hotelliga» seostub, siis mainitakse sageli kõigepealt just muusikat.


Rahvusvahelise fantastikafilmide festivalil Triestes võitis Grünberg muusika eest preemia, mida ei ole talle siiamaani ametlikult kätte antud. Moskvas filmi vastuvõtul ütles vastutav ametnik aga, et kõik on muidu tore, aga Pink Floyd tuleb ära koristada.


Kui muusikakriitik Tõnis Kahu raamatus «Viis pluss sõnad» enda jaoks 40 eesti parimat poplugu reastas, siis troonis seda nimistut «Ball» sellest filmist. Samuti oli Sven Grünberg üks osaleja taastusprotsessis. Räägime heliloojaga.



Kuidas «Hukkunud Alpinisti hotell» uuesti vaadatuna tundus?


Päris vägev. Just pärast pressilinastust operaator Jüri Sillartiga rääkisime, et aeg polegi sellest nii teerulliga üle sõitnud, nagu seda paljudest teistest filmidest on. Eks pretensioon oli filmil muidugi kõrge ka, kõik see keskkond jne. Tavaliselt, kui Nõukogude ajal üritati välismaad kujutada, siis kukkus see koomilis-nukralt välja.



Siin on see aga väga veenev. Pildiliselt ja kujunduslikult ikka täielik tippsaavutus. Operaatori töö on ka minu meelest parim, mis Jüri on kunagi teinud.



Kas heliriba taastamisel oli palju vaja ümber ka teha?


Väikseid vigade parandusi sai tehtud küll. Näiteks mitmed uksekrõpsud olid üldse välja jäänud, sest kogu see lõpetamine käis väga ülepeakaela.



Olen lugenud, et alguses pidi Arvo Pärt muusika tegema. Miks siis hoopis teie?


Alguses pidi, jah, Pärt hoopis muusikat tegema. Kuna aga Pärt viimasel hetkel loobus, jäi kogu film minu kanda. Muusikat, mida Moskvas elektronstuudios salvestama hakkasin, kirjutasin alles rongis. Varem polnud lihtsalt füüsiliselt aega.



Pretsedenditu oli ka see, et filmimuusika leping minuga tehti alles siis, kui film oli juba ekraanidel, sest filmi direktor ei leidnud mitte mingit võimalust minuga kohtuda, kuna kõik tähtajad olid nii kaugelt ületatud.



Filmis pidi ka kindlasti olema kaks lauluga lugu?


Nõukogude ajal oli nii, et eestikeelne koopia jäi ainult Eestisse ja muu NSV Liidu tarbeks tehti venekeelne koopia. Absoluutselt vastuvaidlematu oli, et need laulud lauldi vene keeles üle.



Ega helilooja seda ei kontrollinud, kes vene lauljatest üle laulab. Tehti ära ja pidid leppima. Mõtlesin siis välja sellise kavaluse, et ei saagi seda vene keeles üle laulda – teksti ei olnud. Balli laul on ju häälikute jada. Ehkki olukord tingis selle, kukkus asi ka sisuliselt hästi välja. See ongi ju nagu mingi tulnukate keel, mis andis ka loole erilise varjundi. Ma ei teagi maailma muusikast ühtegi teist lugu, mis oleks niimoodi tehtud.



Millised olid režissööri ootused teie muusika suhtes? Mida režissöör tahtis?


Alguses tahtis režissöör peaaegu ainult orkestraalset, akadeemilist muusikat. Mingis faasis aga mõtles ta täiesti ümber ja tahtis ainult elektroonikat. Mina mõtlesin kohe kasutada mõlemat – nii naturaalpille kui ka elektroonikat, vastavalt vajadusele. Eks see annab ka filmis omad nüansid, sest värvigamma on ju palju laiem, kui on mõlemat kasutatud.



Samaaegselt «Hukkunud Alpinisti hotelliga» filmiti ka teist Strugatskite teost «Stalker».


Jah. Peaaegu kõikidele Tarkovski filmidele on muusika teinud Eduard Artemjev. Kui ma «Hukkunud Alpinisti» linti võtsin, siis mina salvestasin hommiku poole oma muusikat ja Eduard ootas ukse taga ning koputas uksele ja ütles, et hakka juba lõpetama.



Tema ootas oma aega, et saaks «Stalkerit» lindistada. Muide, kui film valmis sai, oli meil Strugatskite juures ka pidu. Arkadi kiitis filmi taevani ja ütles, et «Stalker» on täielik rämps.



Te olete ilmselt Eesti heliloojatest kõige rohkem filmidele muusikat kirjutanud. Mis teid filmidele muusika kirjutamise juures köitnud on?


Kui helilooja muidu kirjutab muusikat, siis ta teeb n-ö sajaprotsendilist lahendit. Kui sa tegeled filmiga, siis õpid ka inimesena arvestama teistega, teiste aspektidega.



Pead arvestama ja jätma ruumi. Vahepeal pead olema ise dramaturg ja vedav mootor, vahepeal aga pead andma endast vaid viis protsenti. Selles mõttes on see põhiloomingu kõrval arendav ka inimeseks olemise vaatevinklist vaadatuna.



Milline on teie enda suhe ulmekultuuri? Olete või olete kunagi olnud ulmetarbija?


Ei ole. Mõtlen rohkem nende asjade üle, mida inimesed nimetavad ulmeks, mis aga ei ole tegelikult ulme. See on, kuidas nüüd öeldagi, selle maailma laiem nägemine.



Ma ei vaja selleks n-ö tavamõttes ulmekirjanduse abi, et selliseid asju mõelda. Mind on tihtipeale pannud just imestama, kuivõrd fantaasiavaesed on sedasorti ulmeasjad.

Märksõnad
Tagasi üles