Uued plaadid

Nirvana Live In Reading (Geffen) Foto: Pm

Britrokki Šotist

Mõnegi bändi parim plaat on see, millega kaotatakse vanu fänne. Šoti väikelinna Kilmarnocki (44 000 elanikku) bänd väntas sajandi alul igavat punkpoppi, sai eelmise albumiga «Puzzle» (2007) maailmakuulsaks, sest liikus meloodilisse rajurokki, milles polnud midagi «kahtlast», mis treenimata kuulajat häirida võiks, aga milles sisaldus selline annus sisemist põlemist, et liimile läksid ka need, kes nõuavad muusikalt tähendusi ja märke.

Mõnes mõttes võiksid nüüd Biffy viiendas albumis pettuda mõlemad vastasleerid, sest tuleb öelda ärritav fraas: «On läinud popiks.» Kohal on meretäis vaskpille ja mägi peenemaid keelpille. Lood kalduvad vintsketel šotlastel aga sentimentaalsusele.

Tšellode-trompetite-viiulitega paksuks nuumatud väljenduslaad ning staadioniromantiline välgumihklipomp võib sirge rokirühma arengus märkida ideepuudust (suurena serveerides kõlab ka kehv lugu võimsalt), alatut meeldida püüdu või labast camp’i.

Kolm põhjendust kohtuvad palas «God & Satan». Neljas variant on ka: pöörata odavad, maitsetud või «keelatud» vahendid ülbelt enda kasuks, nagu tegi Röövel Ööbik. Neid muusikaliselt võrdlemata tunnustan Biffy julgust teha poppi klassikalises tähenduses, täispangale minek õigustab end palades «Bubbles» ning «Mountain».

Valner Valme

Biffy Clyro
Only Revolutions
(14th Floor)

Hinne 3

--------------------------------

1992: elus ja sõge

Kurt Cobain oleks 42-aastane, kui ei lahkunuks 27ste klubisse. Räägitakse mingist grunge tagasitulekust, noh, samas, igasugust jampsi jahutakse kogu aeg, ei tasu kuulata, aga ikkagi, kui võrdleme Pearl Jami ja Alice In Chainsi uusi plaate, lihvituid ja täiskasvanulikke, selle ürgse ja toore, aga õrna ja haavatava elajaga, mis oli Nirvana, tuleb tõdeda, et grunge on surnud nii või naa.

Siin meenutus sellest, kui elus ta sai olla: bändi lavaenergia (ja seejuures virtuoossus) tuleb esile igast raudkindlast trummilöögist, neurootilisest kidrapuutest ja röökivast vokaalipartiist. Ja et seejuures kõlavad mõned maailma parimad poplood («Aneyrism», «Breed», «On A Plain»), saame veel ühe kinnituse, miks see bänd oli eriline, veider ja briljantne.

Valner Valme

Nirvana
Live In Reading (Geffen)

Hinne 5

----------------------------

Olematu tuur

Kurb materjal, sest nende lugudega tuuri ei tulnud, ja see saundträkk helindab kavatsematu filmi muusikat. Nendest kaadritest ei pidanud film tulema, need pidid olema tuuri lood, aga neid ei jõutud tuuri jaoks uuesti salvestada, vaid need on pelgalt taaspakitud hitid.

See plaat on monument saavutamata jäänud sündmustele. Sellest pidi tulema maailma suurejoonelisim tuur. Plaat sisaldab palu viiest Jacksoni täiskasvanuea albumist neljalt: Jackson jättis kõrvale oma 2001. aasta albumi «Invincible», mis jäigi tal viimaseks.

Ja siis see õnnetu nimilugu, nõrgim pala albumil – ja mitte uus lugu, vaid 80ndail jättis Jackson selle kõrvale ja see ilmus Puerto Rico lauljanna Safire plaadil (nime all «I Never Heard»). Enamik palu on tuleproovid läbinud klassikud, ajaloolise dokumendina peame alla neelama «HIStoryl» ilmunud «Earth Songi».

Valner Valme

Michael Jackson
This Is It (Sony)

Hinne 4

---------------------------------

Vaimulikel radadel

Kuulsusrikaste traditsioonidega Tallinna Kammerkoor (loodud 1962) on näinud paremaid ja halvemaid aegu, kuid kuulunud alati meie kammerkooride eliiti.

Värskel plaadil on ülekaalus vaimulik ja ilmalik vene muusika, sekka veidi vanamuusikat (Schütz, Lassus, Palestrina) ja Piret Ripsi «Paradisi gloria».

Paraku ei paku sünge-saladusliku kaanekujundusega plaat parimat pilti iseenesest kena, värske kõlaga koori võimalustest. Vaimulik vene muusika (Bortn­janski, Kedrov, Tšesnokov, Tšaikovski) nõuab erilist kõlalist kandvust ja sügavust, tooni tihedust pikkade ebamaiste vokaalsete liinide vedamisel ning lihtsalt ei sobi koori kergetele, noortele häältele.

Paneb imestama, miks ei valitud plaadile heas mõttes nooruslikumat, muusikaliste sündmuste poolest kontrastirikkamat repertuaari. Paar lennukamat laulu seda pakuvad, kuid tõhus tervikmulje jääb sündimata.

Joosep Sang

Tallinna Kammerkoor
Paradisi gloria
(Tallinna Kammerkoor)

Hinne 3

--------------------------

Elusuurune psühhrokk

Brooklyni post-indi-grupeering Bear In Heaven alustas 2003. aastal Jon Philpoti sooloprojektina.

Kuus aastat hiljem on nad täisbändina jõudnud teise täispika plaadini. Põimuvad psühhedeelia, krautrokk, proge ja elektroonika.

Aeg-ajalt tekivad paralleelid Dan Snaithi Manitoba/Caribou projektiga ning leiab ka Animal Collective’i «Merriweather Post Pavilioni» kajasid. Afiinsust viimase kümnendi USA indimuusika põnevaimate ja seiklusrikkaimate aspektidega jätkub. Bear In Heaven kostab siiski tõsisemalt, grandioossemalt ja melodramaatilisemalt kui oma kaasaegsed.

Saund on suur: massiivsed trummid, avarakõlalised sündid ja Philpoti ulguv tenor. Müstilise atmosfääri taotluses ei mõju bänd ka ülearu bombastselt, kõik on paigas. Seega on album järjekordne hea näide moodsast psühhedeelsest rokist.

Erkki Hõbe

Bear In Heaven
Beast Rest Forth Mouth (Hometapes)

Hinne 4

-----------------------------------

Kodustatud mässaja

Heauskset tiinipoppi viljelnud pahaaimamatust poistebändist võrsunud mässumeelse Robbie uus album on võrreldes tema eelmise töö, sarkastilis-tantsulise «Rudeboxiga» märksa robbiewilliamslikult tüüpilisem ja konservatiivsem ning ülepaisutatum. Produtsent on legendaarne Trevor Horn, võtme-nupumees The Bugglesi, ABC, Frankie Goes To Hollywoodi, Pet Shop Boysi ja mitmete teiste ülemöödunud kümnendi megabändide tagant.

Horn peaks teadma, kuidas popi pulss lähitundidel tuksub, aga kogu trevorhornilik tukslemine on eltonjohnilikult skemaatiline, klaveri- ja kooritiine. Universaalselt karismaatilist Williamsit armastav Britannia muusikapress valis oma klassikalise popstaari albumi tihti oma nädala plaadiks küll, ent samas on kiidusõnade jagamisel siiski pigem ettevaatlik.

Poleks seda plaati teinud Robbie, vaevalt album eriti kuhugi jõudnuks. Aga mine sa tea ka samas. Raadiosõbralikud meloodilised poplaulud ja kamaluga metafoore täis puistatud tekstid on siiski piisavalt ühemõttelised, et mitte mingeid kahemõttelisi vähemusgruppe ärritada.

Margus Haav

Robbie Williams
Reality Killed The
Video Star (Virgin)

Hinne 3

------------------------------

Viie oktaavi hititar

Vähe on aukartustäratava viieoktaavilise hääleulatusega daame, kes näevad nii head välja nagu Mariah. See on lõks, kuna välimus kipub muusikat teisejärguliseks jätma, kuigi eks mõlemad ole tänapäeval seotud.

Kindlasti on paljudel Carey fenomeni keeruline mõista, kuna, mis salata, põgusal kuulamisel kõlab enamik tema palu identsete ja isikupäraselt isikupäratutena. 12. stuudioalbumi taga on Rihanna hittide loojad The-Dream ja Tricky Stewart. Mariah’ puhul pole neil tuunimisoskust tarvis läinud, siirupiselt voolavad kõrgklassi hiphopised rnb-ballaadid on niikuinii daami leivanumber.

Mõni väidab, et kui oled kuulnud üht Mariah albumit, oled kuulnud kõiki. Ega nad väga eksi. Foreigneri «I Want To Know What Love Is» imal kaver võinuks küll tegemata jääda. Täiuslik, aga jube igav plaat.

Margus Haav

Mariah Carey
Memoirs Of An Imperfect Angel (Island)

Hinne 2

--------------------------------

Popitari debüüt

Verinoorel hispaania, iiri ja itaalia juurtega ameeriklannast lauljataril Demil ei ripu debüütplaadi kaanefotol kitarr kae­las pelgalt poose pärast. Demi, kes valdab ka klaverimängu, on lood ise kirjutanud, paralleele tekib kodumaise Blackyga.

Muusikaliteatris on Lovato juba olnud peaosaline lauluetendustes «Võlur Oz» ja «Uinuv kaunitar» ning saanud rolle noortekomöödiates.

Album kulgeb ootuspäraselt popi peavoolu reeglite järgi. Standardne produktsioon, tuttavad meloodiaskeemid ja lauljanna «seksikalt» esile tõstetud hingetõmbed. Kes üllatustevabu laulukesi kuulata ei viitsi, võib piiluda tekstivihikust popitari fotosid.    

Lauri Leis

Demi Lovato
Don’t Forget
(Hollywood Records)

Hinne 2

-------------------------------

Emahunt kapis

Kesse seal kapis kolistab? «There’s a she wolf in the closet, open up and set it free!» No tere, Shakira, anna käppa ka! Inimesed armastavad Shakirat. Kui Õhtulehe veebis toimus e-hääletus, millisel popstaaril on kõige kenam rinnapartii, kaotas Shakira napilt Lennale.

Ometi külvab Shakira looming inimeste vahele erimeelsusi. Mõni respektib ainult hispaaniakeelset Shakirat, mulle meeldivad just kontrastid, mida tekitab inglise keeles laulva Shakira naljakas aktsent ja pudine hääldus. Ent Shakira eklektiline fenomen ei piirdu keeleküsimusega.

Peavooluartisti kohta on Shakira uskumatult uudishimulik ja rahutu tegelane, kes värskendab latiinopopi mustrit punkatitüüdi ja esmapilgul jaburate katsetustega metal’i ja elektroonika vallas.

Shakiras pole Madonna-sarnast külma, läptopiga varustatud ärinaist, kes püüab iga hinna eest moes­ püsida. «She Wolf» läheb eurodisko, elektro ja süntpopi vallas kaugemale kui Shakira varasemad plaadid.

Pharelli kirjutatud ja produtseeritud «Did It Again», «Long Time», «Good Stuff» ületavad Neptunesi tavalise taseme mäekõrguselt, The Bravery solisti Sam Endicotti käsi on mängus nimiloo ja mõnu­salt krudiseva biidiga «Men In This Towni» juures.

Ootamatult kaalukaks kujuneb Wyclef Jeani panus laulus «Spy», «Gypsy» näol saab maailm ballaadi võrra rikkamaks, võimsa punkti paneb «Mon Amouri» ragisev rokk. Lühike (hispaaniakeelsete lisalugudega vaid 40 minutit) ning absurdselt energeetiline album.

Mart Juur

Shakira
She Wolf (Sony)

Hinne 4