Nädala plaat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Röövel Ööbik

FOTO: Pm

Röövel Ööbik


Ringrada (Umblu/Universal)


Hinne 5
Röövel Ööbiku meistriklass

Sellest Röövel Ööbiku plaadist on, tundub mulle, juba juttu olnud rohkem kui kõigist eelnevaist Ööbiku plaatidest kokku. Eesti suurimad meediaväljaanded pühendavad plaadi ilmumisele paarislehekülgi, plaati levitab Universal, Röövel Ööbik esineb presidendi vastuvõtul ja Viru keskuse ostuööl. Röövel Ööbik on teinud oma kõigi ­aegade popima plaadi, räägiti juba enne plaadi ilmumist, rääkisid need, kel oli õnnestunud kuulata.



Siis ilmusid Myspace’i lood. Mäletan, kui kuulsin esimest korda «Päike Maad». Suud ja silmad olid vett täis, eriti kui tuleb see koht, kui Tõnu Pedaru laulab: «…ja lõhkevad pommid.» Täiuslik nagu läbi popkunsti spektri vaadatud päikeseloojang Pirita kiirteel.



Lõpuks tuleb veel vana hea Kenny G stiilis saksofon, siis mõtled küll, et wtf, täiuslikumaks enam minna ei saa. Täius lõpetatakse kontseptuaalse punktiga ja see on ilus. See ongi ilu ise. Röövel Ööbiku esimese kasseti nimi, kui mõni lugejatest on unustanud, oligi «Ilu». Kassett ise aga kollast värvi.



Mulle on alati meeldinud Röövel Ööbiku lugude pealkirjad. Arvan küll, et kui juba head pealkirjad pannakse, siis ei saa viletsat lugu teha. Pealkiri kohustab. Siinse plaadi lemmikpealkirjad on «Sol Dat d’Or» ja «Young Godz Have Fun».



Ja kui veel pealkirjadest edasi mõelda, siis võib ju leida, et ka lood ise on pealkirjade väärilised. Esimene on tõesti kullast pisaratega kitš-estraad ja teine pühib auto tuuleklaase gootiliku sentimendi külmas võtmes.



Aga jah, täius olekski vist selle plaadi tähtsaim märksõna. Nende eelmine plaat liikus ka selles suunas, kuid kokkuvõttes oli siiski ebaühtlane. Täiuslik popp siis, ent ikka röövelööbiklikult kaval, seksikas ja nutikas.



Varasem Röövel Ööbik või ka Una Bomba oli aga liiga otsinguline ja Una Bomba versioonis eklektiline, et olla täiuslik. Muidugi võib täiusest kiiresti villand saada või sõltub sellega kohtumine hetkemeeleolust. «Ringrajaga» on minu puhul juba nii läinud. See on vägagi vastuvaidlemist mitte armastav plaat.



«Kids Stuff Rokk» on lugu, mida teavad ilmselt kõik, kes seda arvustust loevad. See on unistuste peolugu. «Estrangers» on plastiline ja minimalistlik valge funk. «Lets Do Your Hair» teeb autotune’i akrobaatikat ja tõuseb jälle taevani. «Thulelohe», thule khohe, ütleb see lugu.



Ainsana rebib end perfektsionismi, Röövel Ööbiku puhul küll pehmest ja meemaitselisest haardest lahti «Ringraja» viimane träkk «Don’t Stop Don’t Start». Siin on kuulda maindfakkivaid süntesaatoreid, korraks keeratakse peale ka biiti. Pedaru hääl jäetakse kordustesse. Kasutatakse kajasid. Dub. «Very sexy hipbone» või mis fraasi siin öeldaksegi. Ainus lugu, mis «Ringrajal» otsad lahti jätab.



Tagasi üles