/nginx/o/2009/11/13/266046t1h56d8.jpg)
Eestis endale kodu leidnud ameeriklase Justin Petrone raamatu «Minu Eesti» tegevus jõuab Helsingi ja Tallinna kaudu viimaks ka Viljandi järvele, kus lastakse lehvida sinimustvalgel lipul.
Lugu betoontarudest ja külmadest pokkerinägudest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähe on neid inimesi, kes võikvad ausalt öelda, et neile on ükspuha, mida teised neist arvavad.
Tuttavad paigad
Paljud tahaksid ikkagi teada, millisena nad teistele paistavad - nii inimese kui rahvana. Üks võimalus sellest aimu saada on lugeda Justin Petrone raamatut «Minu Eesti».
Seni oleme saanud lugeda neist tunnetest ja mõtetest, mis on tekkinud pikemalt võõrsil elanud eestlastel sealsete inimeste ja kommetega kohtudes ning harjudes või mitte harjudes. Nüüd siis Eesti ja eestlased ameeriklase pilgu läbi.
Raamatu tegevus ei põika Viljandimaale juhuslikult: autori abikaasa Epp, maailmarändur, praktilise ökoeluviisi viljeleja, ajakirjanik, kirjanik ja kirjastaja ning kahe lapse ema on siit kandist pärit.
Ajakirjaniku taustaga Justin Petrone jutustab ladusalt ja ausalt, suure soojuse ja huumoriga. Tema kirjeldused loovad elavad kujutluspildid esimesest kohtumisest Epuga Helsingis Esplanaadil, saunaskäikudest Soomes, reisidest mujal Euroopas, verivorsti söömisest, kalja joomisest ja süldi nägemisest Eestis, kohtumistest Epu sugulaste ja sõpradega ning paljust muust, mis sinna vahele ja ümber mahub.
Sujuv arengulugu
Kodumaalt esialgu vaid kahekuulistele Soome väliskorrespondentide kursustele lahkunud Justin Petronele paistsid eestlased algul külmade pokkerinägudena, kellest on raske aru saada.
Teda kummastasid betoonist mesitarud Tallinna mägedel ja Tartus Annelinnas, hajali eluasemed maal, mis Ameerika mõistes küla mõõtu välja ei anna, eestlaste komme matustel lahkunut pildistada ja meie hubased kalmistud, kus tundub olevat igavikku hea veeta.
Noort ameeriklast pani imestama, kui noorelt eestlased abielluvad ja lapsi saavad ning kui vähe samas kohtumistel rõõmu ja füüsilist hellust välja näitavad.
«Minu Eesti» on omalaadi armastus- ja arengulugu. Loo algul omadega puntras olevast noormehest, kes kardab vanematele öelda, et on otsustanud kodust kaugele minna, ja satub maale, kus tunduvad valitsevat vaid pimedus ja jää, saab aasta pärast ehk raamatu lõpuks mees, kellest ei saagi aru, kas ta igatseb rohkem Epu või Eesti järele - või on nad mõlemad talle südames võrdselt kallid.