Ilu päästab maailma?
Moekiri
Äsja lõppenud Tallinna moenädala ürituste sarjast jäi eredalt meelde Marit Ilisoni rõivamudelite demonstratsioon kui midagi täiesti erandlikku siinses kontekstis. Moeetendus tekitas vastakaid reaktsioone: nii poolehoidu kui ka kriitikat. Mõne meelest oli mudeleid vähe ja pooled neist mittemidagiütlevad. Teised sarjasid mannekeene: miks nii imelikud ja üldse mitte ilusad?
Tahaks selle peale küsida: miks peavad mudelid ja mannekeenid olema ILUSAD? Kui pole näha ilutsevaid vidinaid ja seksikaid modelle, on siis kollektsioon mõttetu?
Kuid asja mõte just selles ongi, et Marit Ilisoni disaini kreedoks pole glamuur.
Meeldiv on tõdeda, et Ilison pakub jõuliselt välja uut mõtteviisi moemaailmas, mis keskendub pealtnäha «igava» riietuse propageerimisele. Tema kollektsioon tõi selgelt esile sõnumi, et naisekeha iga kumerust ei pea kaaskodanikele serveerima ja imeliste värvikombinatsioonidega rõhutama.
Ilisoni lihtsad, vaba joonega mudelid mõjusid meeli puhastavalt. Vormimängude kontrast ja eksklusiivsed kangad tekitasid parajal määral positiivset pinget. Modellide ebatraditsiooniline, tätoveeringuid jäljendav meik võimaldas vaba tõlgendust. Oma lihtsuses ja tagasihoidlikkuses mõjus Ilisoni kollektsioon intelligentselt.
Arvan, et viimane aeg on lahti lasta taagast, mis sunnib järgima glamuurset ilukultust. Haiglane huvi ilusolemise vastu on muutnud inimkonna pealiskaudseks ja rumalaks. Millega tegelevad tänapäeva neiud? Kulutavad tunde, kokku aastaid oma elust riidepoodides tuulates ja moeuudistes orienteerudes.
Miks tekib erutus just ilu imetledes?
Miks inimesed ei võiks tunnetada adrenaliini targemate mõttekäike jälgides? Et päästa maailm, tuleks ilu ja seksikuse asemel au sisse tõsta arukus. Ent turumajanduse päästmiseks peab loomulikult ilukultus jätkuma.
Eesti disain, mis kõigub põhjamaadele omase vaoshoituse ja slaavi kultuurist tuleneva ülepakutuse vahel, peaks leidma oma väljundi ja lähtuma eelkõige esivanemate mõtteviisist, mis läbi aegade on panustanud kokkuhoiule ja lihtsusele.
Keskkonnasäästlik ja kasin elustiil saab maailma väiksemaks muutudes aina aktuaalsemaks. Just eestlased võiksid olla need, kes loobuvad esimesena glamuurikultusest.
Kuid niikaua kui on käibel tõdemus, et siin elavad maailma kauneimad naised (mis on omane paljudele endistele sotsialistlikele riikidele), jätkavad eestlannad «võidurelvastumist». Sest välimus on ikka veel see, mille abil loodetakse leida «pääsemine».