/nginx/o/2009/11/11/265246t1h9760.jpg)
Kui napilt kolmkümmend aastat tagasi ei olnud häbelikkus midagi sellist, mida häbenema oleks pidanud, siis alates kaheksakümnendatest on kõik muutunud. Nüüd võideldakse liigse häbelikkusega nii teraapia kui antidepressantide abil.
Häbelik olla ei ole häbiasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanadel headel aegadel peeti häbelikkust armsaks iseloomuomaduseks, mida seostati tihti mõõdukuse, järelemõtlikkuse ja väärikusega. Miks häbelikkusest tänapäeval probleem on saanud, sellest räägib oma raamatus «Shyness: How Normal Behavior Became a Sickness» ka Christopher Lane, kelle vaadetest kirjutab lähemalt Svenska Dagbladet.
Maailmas on ilmunud terve hunnik eneseabiõpikuid, mis kutsuvad inimesi üles julgemalt elama ning häbelikkusest ja sotsiaalsest kartusest üle saama. Kui õpikutest väheks jääb, on kõigil araverelistel võimalik pöörduda käitumisterapeudi või psühholoogi poole.
Või miks mitte ravida häbelikkust ninasprei abil, mis sisaldab oksütotsiini - hormooni, mis aitavat sotsiaalset suhtlust kergendada. Just sellise tootega tulid teadlased välja läinud aastal.
Kirjandusprofessor Christopher Lane arvab aga, et on terve hulk normaalseid inimesi, kellele ei üht ega teist abivahendit tarvis ei ole.
«Loomulikult on inimesi, kes kannatavad äärmusliku häbelikkuse all ja kellel on tarvis professionaalset abi, et üldse uksest välja astuda. Samas on ka terve hulk normaalselt häbelikke, keda haigeks tembeldatakse, kuna nad ei vasta ühiskonna esitatud nõuetele, kui avatud ja sotsiaalne olema peab,» räägib Lane.
Lane on kõige rohkem mures selle pärast, et tavalistele inimestele topitakse sisse ravimeid, et nad oma häbelikkust raviksid. Samas võivad ravimite kõrvalmõjud hoopis suuremat kahju tekitada kui häbelikkus ise.
Lane usub, et kõige suurem on surve häbelikele ikkagi Ameerikas, kuid ta näeb, et ka mitmed Euroopa riigid on sinnapoole teel. Järjest rohkem on hinnas ekstravertsed ja seltskondlikud inimesed ning valitseb usk, et ravimitega saab kõike korda teha.
Inglismaalt pärit, kuid palju aastaid Ameerikas töötanud Lane meenutab omaenda ema, kes oli lapsena äärmiselt tagasihoidlik. Ta kartis võõrastele silmagi vaadata, rääkimata nendega vestlemisest. Selle asemel mängis ta hoopis hobust ja galopeeris toas endamisi, samal ajal kui võõrad külas olid.
«Tänapäeval oleks tema käitumist diagnoositud psühholoogilise hälbena, mida on tarvis ravida. Tollal peeti teda küll pisut ekstsentriliseks, kuid muidu igati veetlevaks lapseks, keda oli õnnistatud elava fantaasiaga,» räägib Lane.
Ajapikku õppis ka tema ema paremini suhtlema, seda ilma välise surveta, ning lõpuks sai temast tunnustatud muusikaterapeut ja õpetaja.
Seda, miks suhtumine uuemal ajal muutunud on, selgitab Lane muude põhjuste kõrval ka sellega, et sotsiaalne foobia kui diagnoos kanti 1980. aastal Ameerika psühhiaatrite poolt välja antavasse DSM-manuaali ehk psühhiaatrite piiblisse, millele toetuvad paljude riikide psühhiaatrid.
Uus «haigus» levis kiiresti. Ameerika televisioon näitas saateid inimestest, kes kardavad inimesi, ajalehtede pealkirjad kinnitasid lugejatele: «Sa ei ole häbelik, sa oled haige». Esitleti uuringuid, mille kohaselt kannatas iga viies ameeriklane sotsiaalse foobia all.
Üheksakümnendate algul nimetas väljaanne Psychology Today sotsiaalse foobia aastakümne isiksusehäireks.
Mõni aasta hiljem hoiatasid Kalifornia teadlased, et häbelikkusest ja sotsiaalsest hirmust on saanud epideemiamõõtu terviserisk. Vaid mõne aastaga sai sotsiaalsest foobiast, mille diagnoosigi varem ei eksisteerinud, kümnendi haigus.
Christopher Lane ei väidagi, et häbelikkus oleks midagi ülimalt head ning lisab, et tänapäeva ühiskonnas on vale-ettekujutus, et elu peabki olema kerge ja hea ning kui ei ole, siis on midagi valesti. Tegelikult on neid inimesi palju, kes end sotsiaalsetes situatsioonides ebamugavalt tunnevad ja avalikku tähelepanu väldivad, kuid see on täiesti loomulik. See ei tähenda, et nad haiged on.