Nädala plaat

Slayer World Painted Blood (American) Foto: Pm

Slayer

World Painted Blood (American)

Läänerindel muutuseta ehk Slayer Slayeri vastu

Trash’i esteetika ja ideoloogia on püsinud muutumatuna 80ndate algusest saadik, kui žanr jalad alla võttis. Ega ole midagi põhimõtteliselt uut ka trash’i ja progeroki läbikasvamises, mida kehastavad noorema generatsiooni bändid, nagu Mastodon või Trivium. Proge-element eksisteeris juba Metallica varastel albumitel, tähelepanuväärne on pigem see, et teised trash’i esimesse löögirusikasse, niinimetatud suurde nelikusse kuulunud kollektiivid – Slayer, Anthrax ja Megadeth – püsivad visalt klassikalise kaanoni juures. Või pöörduvad selle juurde ikka ja jälle tagasi nagu Rainer Nõlvak prügimäele.

Slayeri kümnes stuudioalbum naaseb lätetele võib-olla isegi massiivsemalt kui eelmine, 2006. aasta plaat «Christ Illusion». Nüüd juba teist albumit järjest müristab Slayer taaskogunenud algkoosseisus, rütmimootoriks eksirännakud lõpetanud trummar Dave Lombardo. Tahtmata Lombardo rolli alahinnata, tuleb siiski tunnistada, et 90ndate madalseisust sai Slayer üle juba 2001. aasta šedöövriga «God Hates Us All», mil trummipulki hoidis Paul Bostaphi nimeline tegelane.

Üks Slayeri kaubamärke on solist Tom Araya paukuv vokaal, tema vastuolulist maneeri võiks iseloomustada kui agressiivset hala poliitilistel, religioossetel ja militaarsetel teemadel. Ehkki trash-bändide tekste pole mõtet eriti tõsiselt võtta, natuke hirmu peavad nad kuulajasse süstima ometi. Usutavusega pole Slayeril kunagi probleeme olnud.

Erinevalt mõnest varasemast plaadist ei laiuta «Verega värvitud maailma» taga kontseptsioon või narratiiv, tegemist on kahe soolokitarristi jõunumbriga, suurel määral puhttehnilist kitarrismust eksponeeriva albumiga. Lihtsa struktuuri ja raudse selgrooga sirgjoonelised riffrock’ipalad võimaldavad Jeff Hannemanil ja Kerry Kingil defineerida oma keevitajakunsti. Kuulata maksimaalse helitugevusega kahe kitarrikangelase võidukihutamist näib olevat trash’isõbra tänavune põhitegevus, mäletatavasti baseerus superkitarristide duetil-duellil ka Megadethi viimane album.

Titaanide heitluse jälgimise teeb seegi kord lihtsaks asjaolu, et mõlema mehe soolod on albumi vahelehel kenasti maha märgitud. Mulle isiklikult tundub, et Hanneman mängib metsikumalt kui King, aga lõppkokkuvõttes pole sellel, kumb soolomeestest paremaks osutub, suurt tähtust – Slayer võidab igal juhul.

Naljakal kombel koorub plaadilt Slayeri kõigi aegade raadiosõbralikem pala – «Playing With Dolls». Häid lugusid leidub tegelikult veel. Oleks laulukirjutus läbivalt sama kõrgel tasemel kui «Unit 731», «American» või «Psychopathy Red», tuleksid siit maksimumpunktid.