Masu ajas töömehe kapost muposse

Mart Juur Foto: SCANPIX

Jüri Pihli vastse ameti peale mõeldes meenus miskipärast Soome film «Mehe töö», mis paar aastat tagasi meiegi kinodes jooksis.

See rääkis töökoha kaotanud pereisast, kes otsustab hakata meesprostituudiks, et oma peret toita. Väike sisukokkuvõte neile, kes pole filmi näinud: betoonitehasest vallandatud Juha häbeneb töökoha kaotust ja kuna ta on mures oma naise vaimse tervise pärast, otsustab ta töötustaatust varjata. Igal hommikul lahkub mees kodust nagu tavaliselt, ent suundub hoopis ühte kaugesse bensiinijaama oma kurva olukorra üle järele mõtlema. Ta riputab üles kuulutuse, et pakub remondimehetöid, ja saabki peagi väljakutse naiselt, kes vajab küll rohkem meest kui remonti. Juha avastab, et teenib kahe tunniga sama raha, mis vanal töökohal paari päevaga.

Sõber Olli abiga hakkabki kolme lapse isa Juha oma keha tõsimeeli müüma. Häbi ju pisut on, aga hea teenistus aitab silma kinni pigistada. Peaasi, et naine Katja mehe kaksikelust teada ei saa… Kes «Mehe tööd» vaatas, mäletab võikaid ja alandavaid, samas ka kohutavalt naljakaid stseene, mis Juha töös ette tulid.

Aga mis see kõik Jüri Pihlisse puutub? Ega vist puutugi. Abilinnapea koht on auväärne amet, härra Pihl saab seal rakendada oma kogemusi ja oskusi, kamandades muu hulgas ka mupot, mille ridades hakkab mehetegusid tegema «Vanadest ja kobedatest» tuntud Maie Põld. Ikka parem kui sotside erakonna kahetoalises puuküttega peakorteris oma kurva olukorra üle järele mõelda.

Lõpetuseks jätan tsiteerimata V. I. Lenini, kes oma teostes iseloomustas sotsiaaldemokraate väljenditega, millest «selgrootud limukad» oli üks leebemaid. Eesti sotsidel on selgroog kahtlemata olemas ega ole nad ka mingid limukad. Soovin sotsidele edu linnavalitsemise raskes töös ja head põrumist järgmistel valimistel.