Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Röövel Ööbik: muusika ei ole liikluseeskiri ega südameoperatsioon

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Röövel Ööbik
Röövel Ööbik Foto: Umblu records

Eile ilmus Röövel Ööbikul uus plaat «Ringrada». See on suur sündmus mitmel põhjusel. Bändi ajalugu ja legendaarsus: tuur Ameerikas, John Peeli sessioonid Inglismaal, kuhu kutsuti ainult maailma isikupäraseimaid artiste.

Indie-muusika maaletoojad Eestis. Kultusstaatus Soomes. Sinnamaani välja, et nende värske hitt «Kids Stuff Rokk» tõusis MTV Baltic Topis esimeseks ja see ei ole üldse esimene ega viimane hitt uuelt albumilt «Ringrada». Alustame «Thulelohest», mida khontsertidel bändi algseks jahmatuseks kaasa lauldakse, ja lõpetame näiteks bändi Myspace’i kontol «hääli püüdva» palaga «Päike Maa». See ongi hitiplaat. Särtsuv, hullumeelne, eufooriline popalbum, seejuures kaval ja krutskitega.



Minu määratluses ideaalne popp. Mõtlesin esimest lauset kirjutades, mida Röövel Ööbiku ette epiteediks kirjutada. Tulid pähe igasugused tolmused või tatised väljendid: «eesti indiroki südametunnistus», «legendaarne». Õnneks raputab bänd need endalt uue plaadiga maha, sujuvalt «reetes ideaalid», nagu mõned ortodoksid väidavad.



Vaatamata sellele, et bänd on tegutsenud veerand sajandit, lähevad nad endiselt välja täispanga peale. Kui see on mõne jaoks «ideaalide reetmine», siis nad peavad endale uue lemmikbändi otsima.



Kuna baaris läheks liiga mölluks, igasugused suvalised jorsid astuksid ligi ja mõni meist kaoks vahepeal õlle järele, kogunes Röövel Ööbik teisipäeva õhtul Postimehe koosolekuruumi suure laua taha. Tõnu Pedaru – laul, Sten Sheripov – kitarr, Allan Hmelnitski – bass, sünt, Raul Saaremets – trummid.


Konkreetne, viis meest, diktofon keskel.




Valner:

Kuidas Tartu kontsert möödus ja kas samal õhtul esinenud Onu Bella oma «Leto Sveti» kaveriga pakkus teile võrdset konkurentsi?



Tõnu:

Ma kuulsin, et Onu Bella oli üritanud läheneda Steni naisele, mis on ühest küljest solvang, teisest küljest kompliment. Aga meie üritus oli meeleolukas. Ma kuulsin, et siin mõned poisid olid hommikuni olnud hamburgerit söömas.



Valner:

Räägime uuest plaadist. On olnud kuulda, et indie-puritaanid on pettunud.



Tõnu:

Cromwelli ajal tegid puritaanid lühemaks kõiki mängulisi inimesi. Seekord on vastupidi: puritaanid pangu ennast põlema.



Sten:

Me võinuks teha ka mingi absoluutse asja. See on tehniliselt väga lihtne. Aga minu jaoks see on igav.



Tõnu:

Sa ehitad kas uue maailma, uue planeedi või siis peksad pihku.



Raul:

Ja meie pihku ei peksa.



Tõnu:

Meil ei ole mingit vajadust selleks. Me ei lähe mööda turvalist teed, ei lähe mööda esimest teed, seda teed, mis käele on kõige lähemal.



Raul:

Kui me veel indie olime, siis oli täpselt nii, et kui mingi lugu või saund hakkas midagi meenutama, siis visati see kohe minema.



Valner:

Eelmine plaat oli teil suht sirgjooneline indipopprokk. Mina näen seda asja nii, et Röövel Ööbik on oma liistude juures siis, kui te ei tee ootustele vastavat muusikat, vaid muusikat, mis vähemalt Eesti kontekstis on uus ja üllatav. Aastal 1989 ju ei tehtud Eestis sellist muusikat, nagu teie tegite oma debüütalbumi «Ilu» peal, aga kui te teeks siiamaani «Ilu» moodi asja, see oleks mõttetu.



Sten:

Peab olema julge ja peab olema huvitav. Kui ei oleks julgust, siis me teeksime sellist asja, nagu paljud meilt ootavadki.



Raul:

Üpris mõttetu oleks tõesti. Mulle ei meeldi bändid, kes kõlavad eluaeg ühtemoodi.



Sten:

Minu arust oleks see tragöödia, kui peaks kogu näiteks samu lugusid mängima.



Raul:

Meil on vedanud, et me pole väga kuulsaks saanud, sest kui me teeniksime igaüks näiteks miljon krooni aastas, et me mängiks neidsamu vanu lugusid, siis oleks nats sitt jah hakata midagi muud tegema. Praegu saame vabalt võtta. Samas ma muidugi leian, et see on täpselt sama Ööbik, mis me tegime näiteks aastal 88.



Valner:

Umbes seda ma mõtlesin jah, et loomult olete sama bänd, aga helikeel on teine nii maailmas kui teil. Ise tajute oma edasiminekut? Progressi?



Tõnu:

Kas just progress, aga muutus on küll toimunud. Mõni aasta tagasi ei oleks me ise aktsepteerinud mingeid Kenny G või Candy Dulferi saunde, praegu nad tunduvad selles kontekstis lahedad. Progress on pigem hästi positiivne programm, mis võiks sobida reformierakondlastele.



Valner:

Ütlesin jah lolli sõna, ei tule need kõige õigemad sõnad alati pähe. Üks muutus on näiteks see, et uue plaadi peal on neli hitti vähemalt.



Raul:

Nii vähe?



Valner:

Üheksa. Mitte rohkem.



Tõnu:

Vat see on soe! See on soe! Ongi nii, et varasematel plaatidel on hitipotentsiaal olnud maha maetud produktsiooniprotsessis, see lihtsalt on kukkunud niimoodi välja.



Sten:

Muusika tegemise puhul ongi see, et sa istud maha ja hakkad tegema, ja kuidas ta tuleb, sa ei tea, ta tuleb teistmoodi, kui sa oled plaaninud. Mina selle plaadi puhul ei olegi midagi plaaninud!



Valner:

Sattusite hitisoonele?



Raul:

See oli küll selge, et kui asi kippus uduseks, siis pandi pidur peale.



Valner:

Ülilihtsad käigud iseenesest. «Kids Stuff Roki» põhiliin meenutab paljusid elektrodiskolugusid, näiteks «Navigaator Pirxi» filmist see stseen, kus paljaste tissidega tšikid tantsivad...



Tõnu:

Aiiii! Kas tissid olid paljad?! Peab selle filmi üle vaatama, peab vaatama. Kas säärejooksu näidati? Valner, kas säärejooksu näidati!!



Raul:

Klišeesid on uuel plaadil rohkem kui kunagi varem. Väga lahe! Mul see film ei tule meelde, aga selles loos on üks Kissi koht küll. Mulle Kiss õudselt meeldis.


 
Valner:

Klišeed on meelega? Mitte, et juhtus nii?



Raul:

Kui ma kuulan stuudios lugu ja mõtlen, et kurat, saksofon on puudu, on siis meelega või ei ole? Muidugi meelega.



Sten:

Meie teame, miks see saksofon seal on, aga inimeste asi on kuulata.



Valner:

Ja siis inimesed räägivad teie uuest plaadist nii: saksofonisoolo, autotune, trance... Lõksud. Inimestele jäävad täiesti kõrvalised asjad meelde, jahvatatakse saksofonisensatsioonist, mitte sellest, et on head lood. Kas see ei häiri teid?



Raul:

Need on asjad, mida meiesugused, jutumärkides meiesugused, bändid tavaliselt ei puuduta. Sellepärast need asjad ongi ägedad.



Tõnu:

Minu jaoks on peamine viia inimesteni see sõnum, et kõik asjad on omavahel põimunud. Universumis. Hahahahaaa. On ta siis faking mein­striim, on ta füüsika, on ta keemia. Viimase kahesaja aastaga on asjad maailmas meeletult klassifitseerunud, jube kitsaks, aga see on üks asi, mis peaks inimesi kosutama ja nende spektraalset maailma rikastama, et selline autoriteet nagu popprokkansambel Röövel Ööbik viitab sellele, et... (taob lauale).



Raul:

Muusika ei ole mingi liikluseeskiri, mida peab täitma. Või südameoperatsioon.



Allan:

Tursk (Röövel Ööbiku uus laiv-bassimees, muidu ansamblites Ans. Andur ja Köök, ID-kaardi järgi Madis Aesma – VV) just rääkis, kuidas tegid kontserdi kuskil ja siis mingi Rapla rokimees tuli seletama: «Kurat! Niukste saundidega ei mängita! Ei mängita! ­Niukste saundidega kitra ei mängita!!!»



Raul:

Sellepärast ongi nii palju paska maailmas.



Valner:

Kas te pöörate tähelepanu sellele, mida netis teie uue plaadi kohta raiutakse?



Sten:

Absoluutselt mitte.



Raul:

Mina loen. Selge see, et ikka solvab, kui halvasti öeldakse.



Allan:

Inimestel on elus üks siuke periood, kus neil on kõige rohkem hormoone keres ja siis laksab kõrvade vahele mingi asi, millesse armuvad ära ja pärast on nende elu läbi! Nad jäävadki kinni sellesse asja, nagu need mehed, kes räägivad: kurat, viiekümne seitsmendal aastal sõjaväes! Ja nad raiuvad eluaeg seda, mis neil sõjaväes oli. Elu läheb edasi! Samasugused on need mehed, kes tulevad meie juurde pärast kontserti ja nutavad, et vanasti oli nii mõnus indie, mis te nüüd ometi teete!?! Ja siis nad solvuvad, kui me teeme teistsugust muusikat kui varem!



Tõnu:

Kõik asjad on ju tegelikult mudelid, nii ka meie erinevad albumid, inimesed võiksid tunda rõõmu, et kõrgemalseisvad olevused on nende jaoks juba palju paika pannud.



Allan:

Kas need on nagu erinevad doktoritööd, mis sa siin räägid?



Tõnu:

Mind ei huvita see kuradi doktorivärk!



Allan:

Äkki sul on mingi fundamentaalne maailmanägemise seletus?



Tõnu:

Tead, seda võib isegi täiesti nii võtta! Aga nagu meiegi maailmas, inimesed ju teavad mõningaid asju, mis nad peaksid tegema, aga ikka läheb vahel viltu! See annabki elule võlu.



Allan:

Umbes nagu Hawking (Stephen, inglise füüsik – VV) räägib ühe korra ühtmoodi, järgmine kord ütleb, et ei, see asi on hoopis nii!



Tõnu:

Sa mõtle, ta on veel elus! Inimene, kes füüsiliselt on täielik vrakk, on spirituaalselt aatomipomm! Siuke eesmärk võib kõigil olla! Et sa leiad midagi, millega sa seletad kõike. Üks naljakas asi tuli mul seoses Hawkingiga meelde, et vaata, ta ju ei saa rääkida, räägib ainult läbi nupuvajutuste.



Raul:

Autotune.



Tõnu:

Jah, sisuliselt autotune’i mees, eks ole... Aga! See on ameerika aktsendiga masin! Ja kui ma mõtlen, kui palju mulle on ette heidetud seda aktsendivärki, mul on kahju, et mul ei ole nii palju raha, et võiks endale osta inglise aktsendiga autotune-masina.


Aga mida ma öelda tahtsin, see, et sa jätad ühe kuradi Peeter Võsa vahele ja mõtled natuke Hawkingi peale ja maailma asjade peale, annab sulle niivõrd palju juurde.



Raul:

Kui me hakkame eksistentsiaalsetest asjadest rääkima, siis inimesed kartsid vahepeal maailmalõppu, ja meie uus plaat on indie-inimese maailmalõpp.



Allan

(teeskleb halamist): Kurat, te andsite indie asemel meile musta augu, raisk!



Tõnu:

Äkki nad alustaks sellest, et mida ma nüüd peaksin üldse, hommikul, kui ma tõusen... mida ma peaksin selga panema! See on praegu eksistentsiaalne küsimus! Nii et, nagu öeldakse, indie-fänn! Mõelge selle peale! (Väänutab häält ja viibutab näppu.) See ei ole nii obvious (ilmne – VV) enam!! Sa pead väää-ga tõsiselt mõtlema, mida sa paned selga. Ja pähe!



Allan:

A kas praegu on üldse, ma olen suht eluvõõras noormees, noh, vanamees, on üldse...



Tõnu:

E-eeei noh! Pane musta värvi asjad, see on alati...



Sten:

Ma käisin Hispaanias Primavera festivalil. Ja mind täitsa šokeeris. Seal oli kuuskümmend tuhat inimest. Kes riietusid täpselt ühtemoodi! Kõigil olid need viiekümnendate päikseprillid. Kitsad püksid, pintsakud... Indie! Need peaksid olema inimesed, kes tahavad teistest erineda!



Valner:

Nad erinevad kambaga kõigist teistest.



Sten:

See on nagu sada tuhat jõmmi kõik samasugustes dressides! Õudne ju?



Valner:

Nad tahavad kokku kuuluda.



Tõnu:

See kuulumise moment on jah, inimene tahab kuhugi kuuluda.



Valner:

Muidugi eriti indie oleks see riietus, mis mitte midagi ei väljenda. Olen eriti sõltumatu!



Allan:

Moegurudele oleks see ilgelt põhjalik töö. Kuidas teha riided, mis ei väljenda mitte midagi! Tulevad uute kollektsioonidega komisjoni ette ja küsivad: kas te arvate, et see nüüd väljendab midagi?



Valner

: Ja siis komisjon karjatab: ma ei saa seda vormi läbi lasta, see kõnetab mind!



Tõnu:

Lihtsam on panna end riidesse teatud moel kui valada bensiin peale ja panna ennast põlema.



Valner:

Tuleme moevaldkonnast tagasi. Teid levitab nüüd Universal. Kevadel paistsite silma Tallinn Music Weekil. Hargneb ka midagi neist asjust?



Raul:

Mingi Rootsi kontserdikorraldaja vaatas meid Music Weekil ja oli öelnud, et ega need mehed küll ei ole nõus pisikeses Van’is Saksa tuuri tegema ja mängima ainult kanepi eest. Mis on ka õige. Meil läks bänd peaaegu laiali pärast Ameerika tuuri, loopisime üksteist pudelitega. Mõtle, sõidad kuu aega kuskil Soomes. Ebamugav!



Sten:

Minul tekiks elementaarne koduigatsus.



Valner:

See jutt ei ole üldse rokk ju. See ei ole mingi bändimeeste jutt. Tahaks koju!



Sten:

Igav hakkab, kui mängida kuu aega järjest sama kava! Ja siis kogu aeg sama jutt, kus me sööma lähme, ärme lähme sinna sööma, lähme hoopis sinna sööma, uhh, see viskab nii üle.



Raul:

Istud kuskil hotellis, pidutseda ei taha enam, lõpuks oled läbi nagu kudend räim. Käisime Eliidiga Poolas, panime tina öösel, ja hommikul, kui ma mõtlesin, ma olen tuhat kilomeetrit kodust, mul tuli selline paanikahäire, ma mõtlesin, ma suren ära. Ja kui sa ei joo ka enam, et sul oleks lõbus, viskaks nalja, mis mõttega sa teed seda siis, see on puhas rõve ju!



Tõnu:

Kurat, te kõlate nagu mingid ärahellitatud prat’id (jobu – VV) praegu. Mehed saadeti Napoleoni ajal Moskva peale, nad pidid sadu kilomeetreid minema jala! Kamoon! Jumal on meiega!



Raul:

Muinasjutt.



Tõnu:

Aga kõik lood! Onnnn-giiii muinaslood! Kui sa tahad reaalsust, lõika endal noaga sõrme ja vaata, kuidas veri tilgub.



Raul:

Sa mõtle, kui jälk jutt, mida sa rääkisid praegu, ma olen lapsest saati seda vihanud! Kus mehed omal ajal! Napoleon!



Valner:

Siuke meeste jutt jah.



Allan:

Prantsuse aristokraadid kolmeteistkümnendal sajandil leppisid kokku, davai, saame põllu peal kokku, sada meest, kakssada meest, said kokku, konverteeriti kahte ritta ja hakkasid andma. Peksti üksteist kolm-neli tundi.



Tõnu:

Ma pean kohe end sellest distantseerima selles mõttes, et ma ei ole kunagi näinud end sõdur-inimesena. Aga ma läksin poisikesena mitu kilomeetrit jala (taob silpide järgi lauale rütmi): Va-na-Või-du ringrajal, et näha, kuidas fantastilised mehed sõidavad mootorratastega.



Valner:

Mis see bänd on siis teie jaoks, kunstiprojekt või seltskonnaüritus või? Töö ja hobi jäid juba kõrvale eelneva arutelu käigus.



Tõnu:

Minu jaoks võimalused, vabadus. Igapäevases elus mul on ikkagi konventsioonid, igasugused kohustused, mis on mingil määral fine (kena – VV) kanda isegi.



Allan:

Võimalus saada sõpradega kokku. Mina muidu ei saa kokku sõpradega!



Raul:

Hea seltskond. Parim, mis Eestis on.



Tõnu:

Olgem ausad, maailm on ikkagi õudselt hektiline. Kui sul on mingi positiivne väljund, see pole ju paha. Aga ma arvan, et kui peaks tõesti tegema päevas mingi kaks kontserti, see oleks hukutav.



Valner:

Kuidas vormis hoiate?



Raul:

Sa nägid, millega mina siia tulin. (Jalgrattaga – VV.)



Sten:

Ma üritan jooksmas käia.



Allan:

Ma tegelesin escrima’ga, aga enam pole viitsinud trennis käia.



Tõnu:

Me ei saa välistada ka seksi.



Valner:

Kas musa tehes on seks tähtis?



Allan:

Musa peab seksikas olema.



Raul:

Rääkisin ühtede Soome techno-poistega ühest plaadist ja ma ütlesin, et see on seksikas, need kohe omavahel imestasid: kas sa kuulsid, mis ta ütles: seksikas! Siis ma hakkasin mõtlema, mis asi see kuradi seksikus muusikas on, ja siis sain aru, et ilma seksita muusika on nagu külm vesi, kus ei ole mune ega üldse midagi. Munad on muusikas juba a priori seksikas, ei ole või?



Tõnu:

Kui sa liigud, see ongi seksikas.



Raul:

Mulle ei meeldi mingi erootiline muusika, sellest me loomulikult ei räägi...



Allan:

Mustade muusikal on alati sees selline fiiling.



Sten:

See seks on popkultuuris nii sees, et sellest ei tasu isegi rääkida.



Valner:

Üks mu naiskolleeg ütles «Kids Stuff Roki» video kohta, et nendes vanades meestes on rohkem seksi kui kõigis noortes superstaarisaate juntsudes kokku.



Raul:

Facebookis üks tütarlaps kirjutas nii: kui vanaks peab saama minu esimese peika õpetaja, et ta enam ei tunduks mulle Eesti kõige ihaldusväärsem mees.



Tõnu:

Ma ei saa midagi aru, aga muusikas on sees see, et sa tahad tantsida, see paneb liikuma.



Valner:

Mis edasi? Teie plaat läheb Põhjamaadesse ka müüki.



Raul:

Kas sind huvitaks mingi suvaline Norra bänd?



Valner:

Suvaline mitte, aga umbes sada viiskümmend Norra bändi huvitab küll.



Allan:

Aga küsime siis nii, kas sind huvitaks Leedu bänd Poksus Moksus?



Valner:

Ei huvita.



Raul:

No vat. Mina ei usu, et me nii head oleme, et Rootsis meie vastu huvi tuntaks, sest maailm ei ole ideaalne koht. Muusikaliselt me oleme kõik teinud, et meid kuulaksid ka muud inimesed, mitte ainult Eestis. Ja kui maailm oleks ideaalne koht, siis iga kuradi rootslane, kel vähegi maitset on, läheks meie musa peale lolliks. Eestis meid võib-olla nimetatakse legendiks.



Tõnu:

Kõik klipid, mis kuskilt meediakanalist tulevad, karjuvad: legendaarne! Kõik on nii super! See legendijutt ei huvita kedagi.



Raul:

Inimesed söövad liiga palju antidepressante, ja siis on nii tuimad. Kõik on põhjas, et üldse mõjuks. Porno peab olema ikka selline, millist seitsmekümnendatel ettegi ei kujutatud. No ja siis ongi kõik nii legendaarne.



Valner:

Legendaarne on pisut nagu «tüütu vanamees». Teie plaat on pigem särtsakas.



Raul:

Ahaa, nii et sulle nats meeldis?



Valner:

Mulle ilgelt meeldib, aga ma seda lehte ei pane, läheb läilaks.



Raul:

Lahe. Ei tahaks tegelt seda juttu, kõik see vanuse teema ja see, et tüübid ei viitsi enam turneele minna.



Valner:

Vanuse teemat puudutasin vähe ja delikaatselt, aga vaata, kui on vana bänd, ei saa rääkida ainult, et küll te tegite täna hea plaadi.



Allan:

Turnee on konkreetne värk, kui keegi hästi maksab, siis teeme! Aga kui aetakse mingit udu mingist Van’ist ja kanepist...



Raul:

... siis mingu p...e.



Allan

: Siis mingu p...e! Money talks, bullshit walks.



Valner:

Lõpetaks mingi positiivse noodiga.



Tõnu

: Juhuuuuuuu!!!



Röövel Ööbik


•    Röövel Ööbik kogunes 80ndate keskel. Sealtpeale on läbi käidud tee läbi pungi, indie, psühhootilise elektroonilise tantsumuusika tagasi roki juurde ja... uus plaat sisaldab seksikat sädelevat gruuvpoppi.


•    Diskograafia: «Ilu» (1989), «Popsubterranea» (1992), «Psychikosmos» (1996), «Honey Combat» (1997), «Aerosol» (2001), «Supersymmetry» (2005), «Ring­rada» (2009). «Honey Combat» ja «Aerosol» ilmusid Una Bomba nime all.


•    Uus album «Ringrada» ilmus eile, aga Tallinna esitlus on alles 4. detsembril Von Krahlis. Plaadifirma on jätkuvalt Umblu, levitab aga Universal.

Tagasi üles