/nginx/o/2009/11/06/261944t1hbdef.jpg)
"Antikristus"
Osades Willem Defoe, Charlotte Gainsbourg.
Lavastanud Lars von Trier.
1 tund ja 49 minutit.
Hinnang: väärtfilm.
Mai kinos 12. novembrini kl 19.
Meeldib või mitte, kuid Antikristus on saabunud!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lars von Trieri nimi mõjub filmimaailmale samamoodi nagu punane rätik härjale. Iga tema linateos on keerutanud üles parajalt poleemikat ja põhjustanud puritaanidele lugematul hulgal südamerabandusi, kuid samal ajal kombanud kinokunsti piire ja neid sammu või paari võrra isegi edasi lükanud.
Tema viimane film "Antikristus" pole selles suhtes erand. Ülimalt vastuoluline, ülimalt ilus, ülimalt kole, hea ja halb samaaegselt või siis hoopis midagi muud, mida pole võimalik sõnadesse panna.
On Mees (Willem Dafoe) ja on Naine (Charlotte Gainsbourg), kes elavad läbi sügavat leina. Nad on kaotanud hiljuti kohutavas õnnetuses oma väikese poja ega suuda sellega kuidagi leppida. Koos siirduvad nad Edenisse, inimasustusest eraldatud paika metsas, kus asub nende suvekodu, et üheskoos valule vastu astuda.
Kahjuks ei kulge kõik plaanipäraselt ja juhtuma hakkavad asjad, millel terve mõistusega pole mingit pistmist.
Edasiste segaduste vältimiseks tuleb kohe mainida, et "Antikristus" ei ole tavaline õudusfilm. Vähemalt mitte selle klassikalises mõttes. Von Trier kasutab küll žanris levinud võtteid, verd ja vägivalda, hirmu ja õudu, kuid kindlatesse raamidesse linateost selle tõttu veel suruda ei saa. Ilmselt pole selleks otsest vajadustki.
Von Trieril on visioon. Ta kirjutas filmi käsikirja, olles sügavas depressioonis. Kiskus päevavalguse kätte oma kõige suuremad deemonid, tundmata erilist huvi, kas keegi teine peale tema nendest aru saab. Tõenäoliselt mitte, sest tõlgendamisvõimalusi on mitmesuguseid, mille seast peab igaüks endale ise sobiva leidma. On siis tegu religioosse müstifikatsiooni, psühholoogilise draama või inimhinge uurimusega, jääb juba vaataja otsustada.
Raske on hinnata teost, mis on nii tohutult eripalgeline. Kohati julm ja jõhker, kohati ilus ja õrn. Kohati meeldib ja kohati mitte. Von Trier võib tulemusega igatahes rahul olla, sest piirid said jällegi nihutatud.