Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/08/6423401t1h5dcc.jpg)
/nginx/o/2009/11/06/261873t1h1d2a.jpg)
Homme, 7. novembril kell 19 esietendub Pärnu Endla teatri Küünis Roy Strideri/Andres Noormetsa „Mässajad“.
„Mässajad“ on lavastus teisitimõtlejatest, kes tunnevad endas missiooni maailma heaks midagi ära teha ja ühinevad seetõttu G8-vastase protestiliikumisega. Lavastuse dramaturg, lavastaja, lava- ja muusikaline kujundaja on Andres Noormets. Lähemalt räägib Endla teatri dramaturg Triinu Ojalo.
Kes on lavastuses „Mässajad“ mässajad?
„Mässajatel“ on lavastuse kontekstis pigem pisut irooniline tähendus, niimoodi kipuvad aktsioonidel osalevaid inimesi nimetama politsei ja meedia. Kahjuks ületab uudisekünnise ainult mässamine. Näiteks Rostockis sattusid radikaalsemad protestijad konfrontatsiooni politseiga ning põlema süüdati auto, kusjuures see sündmus toimus neli päeva enne tippkohtumise reaalset algust.
Hiljem kujundas aga just see videopilt kogu protestiaktsiooni meediakuvandi. Nii jääbki mulje, et tegemist on inimestega, kes põhjuseta end välja elada ja laamendada soovivad. See aga, et tegelikult marssis samal ajal 80 000 inimest loosungitega rahumeelselt tänavatel, jäi kahjuks tähelepanu alt välja. Samamoodi nagu see, mille vastu protestiti, mida pakuti alternatiiviks olemasolevale süsteemile.
„Mässajate“ tegelased on tavalised südametunnistusega inimesed, pealtnäha samasugused nagu me kõik, soovides oma sõna sekka öelda maailma asjade arengus. Mässatakse kapitalistliku globaliseerumise vastu, mis tekitab ühiskonnas suuri lõhesid rikaste ja vaeste vahel.
Nii absurdselt kui see ei kõla, siis näiteks 48 kõige vaesema riigi (ligi neljandik riikidest) sisemajanduse kogutoodang on väiksem kui kolme kõige rikkama inimese varandus kokku. Või et iga teine laps maailmas elab vaesuses. Loomulikult võib nende teadmiste ees silmad kinni panna, aga lavastuse tegelased seda ei suuda.
Mille või kelle vastu nad mässavad?
Selle lavastuse kontekstis ollakse vastu G8-le (juhtivate tööstusriikide ja Venemaa ühendusele) kui institutsioonile ja selle poliitikale.
Küsitakse: miks on nii, et need kaheksa riiki, mille elanikud moodustavad vaid 14 protsenti maailma populatsioonist, otsustavad ära poliitiliselt ja majanduslikult olulised küsimused kogu maailma eest? Miks võib Saksamaa oma suva järgi nädalaks Schengeni liidust välja astuda ja siis tagasi tulla, nagu vahepeal poleks midagi olnudki?
Kuna olete näidendi sünnilooga seotud, siis kuidas see idee autoril sündis ja millel see
põhineb?
Kui ma paar aastat tagasi Endla teatrisse tööle tulin, mõtlesin, et teatri mitmekülgsesse repertuaari sobiks mõni poliitiline näidend. Pöördusin ideega oma hea sõbra, aktivisti ja ajakirjaniku Roy Strideri poole, kes nõustus katsetama, kuigi see on tema esimene ilukirjanduslik teos.
Siis süttis mõttest lavastaja Andres Noormets. Sel ajal oli Roy äsja saabunud Rostockist G8-vastaselt aktsioonilt koos teiste Eesti aktivistidega ning kõik oli veel värske. Saime mitmel korral kokku ja rääkisime - kõik need lood näisid uskumatuna.
Järjest rohkem hakkas meile tunduma, et sellistest asjadest on vaja rääkida. Siis kirjutas Roy teksti valmis, tegemist on väga dokumentaalse materjaliga, pea kõigil tegelastel on reaalsed prototüübid, seda enam oli kohustus asjaga süvitsi tegelda.
Kas näidendi teksti kaudu on võimalik saada värske definitsioon või lähenemine mõistele “demokraatia”? Mida see kõnealuse lavastuse kontekstis eelkõige tähendab?
Demokraatia üheks alustalaks peetakse sõnavabadust ja enamikku Lääneriikidest loetakse demokraatlikuks.
Tekib küsimus, miks kulutatakse nii palju ressurssi (Saksamaal valvas kaheksa riigipea kohtumist 17 800 politseinikku ja 1100 sõdurit) protestijate vaigistamiseks?
Esindusdemokraatia tähendab ikkagi seda, et esinduskogudes olevad inimesed võivad otsustada asju oma parema äranägemise järgi ning see annab kohati isegi ametliku heakskiidu rakendada teisitimõtlemise korral meetmeid, mis inimeste suud kinni ja käed raudu paneksid. Kas aga sellega alati esindatakse valijate enamuse huve, pole kuigi kindel.
Eestis on mulje, et protestivad ainult opositsiooni kinni makstud pensionärid või käputäis “mässajaid”. Mujal maailmas on aga väga tavaline, et oma arvamust avaldatakse protestiaktsioonidel, millest suurem osa möödub väga rahumeelselt.
Meisse on ilmselt taagana nõukogude ajast jäänud tunne, et nüüd on ju jälle vaba riik, mis õigusega ma nüüd veel protestin. Niimoodi, saades alguse ükskõiksusest, võib aga paljudest kodanikuõigustest märkamatult ilma jääda.
Näiteid pole vaja tuua kuigi kaugest minevikust.
Ja anarhistidest käib jutt ja anarhismist.
Meie kultuuriruumis tekitab sõna „anarhism“ eeskätt negatiivseid või siis, vastupidi, romantilisi seoseid, selle põhiväärtusi „vabadus, võrdsus ja solidaarsus“ on valesti tõlgendatud, enamasti pole sel tegelikkusega mingit pistmist. Seetõttu on sama asja kohta käibel termin „libertaarne sotsialism“.
Anarhistid ei poolda täielikku korralagedust ega kaost ega ole destruktiivsel kombel riigivastased. Anarhism väärtustab eelkõige vabaduse kõrget astet ühiskonnas, igasuguse hierarhia puudumist. Poliitiline ja majanduslik kord ei peaks suunduma “ülevalt alla” printsiibil nagu praegu, vaid alt üles vabatahtliku koostöö ja kodanikuliikumiste alusel.
Mis on lavastuse sõnum?
Kõige lihtsamalt öeldes: nii näidendi kui lavastuse sügavam mõte on selles, et meil kõigil peaks olema vabadus olla unikaalne, õigus esitada küsimusi ja ebaõiglust märgates solidaarselt midagi ette võtta.