Herman Simmi lugu kinolinal

Mihkel Kärmas uurib riigireeturi motiive. Foto: Kalev Lilleorg / Õhtuleht

Rohkem kui aasta on möödunud riigireetur Herman Simmi tabamisest. Üle poole aasta riigireetmises süüdi mõistva otsuse langetamist, kuid valgeid kohti loo ümber on endiselt.Neid uuribki täna esilinastuv dokumentaalfilm «Riigireetur».

Film vaatleb arengulugu, kuidas ühest Suure-Jaani poisist sai Nõukogude miilits, kes karjääriredelil järjest ülespoole tõustes tippametnikuks sai ning kelle kätte koondus NATO 28 liikmesriigi strateegilisi saladusi sisaldav korrespondents. Kuidas kõrgete riiklike autasudega ja soliidsete autasudega pärjatud ja soliidse fassaadi taha varjunud mees «mutiks»muutus ega ainsatki viga ei teinud, mis oleks 13 aasta jooksul andnud vähimat põhjust teda Vene luurele andmete lekitamises kahtlustada.

«Riigireeturi» ühe autori Mihkel Kärmase sõnul ei köitnud teda Herman Simmi loo puhul mitte nii väga see, et tegu on mitte ainult suure rahvusvahelise skandaali ja põneva spioonilooga, vaid pigem fundamentaalsemad mõõtmed – isamaa ja lähedaste reetmine.

Miks ja kuidas Simm nii võrd printsipiaalse sammu astus ja millised olid ta motiivid, ongi filmi huvifookuseks. «Täpseid vastuseid teavad muidugi vaid Herman Simm ise ja vanajumal taevas, kuid usun, et meie film jõuab sellele üsna lähedale,» avaldab Kärmas lootust.

«Riigireetur» on Kärmase sõnul hetkeseis, Simmi lugu aasta hiljem, sest lõppenud ei ole selle puhul midagi. Simm oli osake võrgustikust ning see võrgustik ulatub Simmist palju kaugemale. «Igasugustes spioonilugudes ilmneb tõde alles aastate pärast ja loodame, et kunagi täidab keegi ka need valged laigud, mis meil praegu loos on,» ütles ta.

Film sisaldab loomulikult palju Simmiga seotud unikaalseid dokumente, foto- ja filmimaterjali. Lisaks on näitlejatega lavastatud stseene. «Aga need lavastused ei ole tehtud niisama heast peast, vaid on võimalikult tõetruuks aetud,» mainib Kärmas. Näiteks taasloodi detailselt Herman Simmi kabinet kuni selleni välja, milline on ta arvuti taustapilt. Loo on kenasti jutustavaks tervikuks sidunud noor režissöör Erle Veber.

Filmi pealkirja üle käis Kärmase sõnul ka vaidlusi. Pakuti välja kunstilisemaid ja mitmetähenduslikumaid variante, kuid lõpuks otsustati praeguse kasuks. «Selline pealkiri on absoluutselt korrektne, ta on riigireetur, selle eest süüdi mõistetud, kannab karistust ja selle vastu ei ole võimalik vaielda,» lisab ta.

Filmi tarbeks intervjueeriti sadu inimesi, kaamera ees neljakümmet ja saadi kümneid tunde materjale. Kinolinale jõuab sellest väike osa. Materjali hulgast on filmi välja nopitud ka mõningaid kohti, mis näitavad Herman Simmi inimlikumat külge. Näiteks toob Kärmas Hermanit kasvatanud tädi, kes vaatamata kõrgele vanusele siiski filmigrupiga rääkima soostus. «Kuigi ega selliseid inimesi, kellele Simm meeldiks, eriti kerge leida ei ole,» leiab ta.

Algselt pidi «Riigireetur» linastuma Herman Simmi tabamise aastapäeval 19. septembril, kuid suure materjalihulga tõttu otsustati film teha pikemaks. Nüüd linastub see pooleteisetunnisena. Kärmase sõnul on suhteliselt kindel plaan ka DVD-välja anda, sest ainuüksi vestlustest Herman Simmiga on kuus tundi videomaterjali. Ka on plaanis raamat. «Aga katsume auga filmi ära linastada ja siis vaatame edasi,» arvas ta.

Uus film

Dokumentaalfilm «Riigireetur»

Režissöör: Erle Veber

Stsenaristid: Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge

Tootja: Testfilm

Kinodes alates 6. novembrist