Forgotten Sunrise´i death metali-lapsepõlv elustub taas

Forgotten Sunrise Foto: Forgotten Sunrise

Kus olid Sina, kui Eestis raskemuusika ajalugu sepistati? Siinseid vanemaid raskemuusikabände, tänasel päeval äärmiselt omanäolistel

dark-electro

-maastikel seiklev Forgotten Sunrise andis 1990. aastate alguses välja kaks üllitist, mille olulisust siinse ekstreem-muusika arengu seisukohast kuidagi alahinnata ei saa.

Tumedat ja atmosfäärset death metalit sisaldav demo «Behind The Abysmal Sky» (1993) ning Soome plaadifirma Rising Realm Recordsi välja antud minialbum «Forever Sleeping Greystones» (1994) inspireerisid omal ajal teisi bändimehi nii siin- kui sealpool piiri — kindlasti mängis siin rolli ka Forgotten Sunrise´i julgus eksperimenteerida death metali jaoks ebatraditsiooniliste instrumentidega nagu süntesaator, viiul, flööt ja parmupill.

Nailboard Records esitleb väärikat täiendust sarja «Gems From Estonian Metal Vault»: Forgotten Sunrise´i «Behind The Abysmal Sky & Forever Sleeping Greystones», täiendatudtega samast perioodist, mille seas ka neli tänase päevani avaldamata pala. Kogu materjali on hoolikalt värskendanud Kristo Kotkas stuudios Sinusoid; plaadi 8-leheküljeline vaheleht sisaldab kõiki laulusõnu ning fotosüüdistusi. rariteetsete kontsertsalvestis

Forgotten Sunrise´i solist ning vaimne jõud Anders «Kuratino» Melts meenutab:

«FSi praegusel poolehoidjal on nende taasavaldatud muististega üldse midagi peale hakata? Usun, et on. Eriti neil, kes on natuke vanemad või kasvanud koos meiega. Paljudel hetkel dark-electro maailmas tegutsevatel bändidel on deathi ja blacki taust. Kohe märkimisväärselt paljudel. Need kaks hoovust on tegelikult vägagi lähedaselt seotud; väljendusviis on erinev lihtsalt.»

«Stuudios uuesti salvestada? Ei tahaks. Toona oleks küll tahtnud. Nüüd on need lood ikkagi juba ajalugu ja püsivad otsapidi selles ajas, kust nad pärit on. Enam poleks seda vaimu ega tunnet, et nendega tegeleda. Lood olid küll head. Isegi väga head. Täiesti ajuvabad tegelikult ühe deathi-bändi jaoks.»

«17,5 aastat on nüüdseks selja taga ja tunnen endiselt, et kõik on ees. Pean FS-i alles ennast otsivaks bändiks. Oleme alles oma tee alguses. Kui ma aastal 1987 kujutasin end ette lauljana triibulistes retuusides, kes vehib statiiviga, siis olulisema osa sellest olen ma saavutanud. FS on suutnud olla kaks korda omanäoline, mis on ka saavutus.»