Devendra Banhart “What Will We Be”

Devendra Banhart “What Will We Be”. Foto: Plaadi esikaas

See on ilus muusika. Ja suur kunst. Seejuures väga lihtne. Ehkki saja allhoovusega - tropicalia Os Mutantese laadis, samuti läänemaine psühh­rokk, bluus, reggae, friikfolk, eelkõige aga hinge- (ja hääle)värinaga ettekantud kikivarvul tippivad, erinevate teemadega läbipõimitud ja lõpupoole hetkeks kulminatiivselt kärgatavad folkballaadid ning sel plaadil isegi funk ja disko - on see kõik ometi ääretult lihtne ja selge. Suur kunst ei pea olema keeruline ja kole, õigemini ta ei tohiks seda olla.

Geniaalsus ei pruugi peituda lihtsuses, aga igal juhul peitub see täpses väljendusoskuses. Rääkida psühhedeelse loomuga muusika puhul täpsest väljendusest võib tunduda kohatu, sest kuhu jäävad välistamistehnika korral vabad allhoovused ja nihestatud fookused, aga psühhedeelne ongi Devendra muusika ainult tinglikult.

Psühhedeelsust, mis on tänapäeva "mõistuse, südame ja hingega" tehtud popi üks vältimatuid algtingimusi, ei pruugi välistada, aga Devendra puhul on rõhk mujal.

Pigem on Devendra looming järjest püüelnud ühest küljest täiuse ja ilu poole, teisest küljest selguse ja lihtsuse poole. Selles mõttes on "What Will We Be" mingi tähis. Ja mitte seetõttu, et esimest korda suure plaadifirma all tehtud plaat, mille salvestamiseks oli korralik eelarve ja tehnika, aga järjest paremini saame aru, mida Devendra tahab öelda, ja sel plaadil on ta seda eriti hästi osanud väljendada. Muusika on eelkõige helid, mitte kontseptsioonid nende taga.

Absoluutselt halvustamata tema varasemaid töid (mille hulgast tõusevad esile "Oh Me Oh My" ja "Nino Rojo"), tunduvad need praegu pigem maalivisandid, ja albumid alates 2005. aasta "Cripple Crow'st" tunduvad maalid. Algselt naturaalkitarri saatel ümisetud ja antiiksete kassetikatega lindistatud Banharti alasti taevalikud meloodiad ei kaota mitmekesisemas muusikalises rõivastuses midagi, pigem võidavad, sest instrumentaalpool, seaded, mitte ei mata, vaid kergitavad troonile Devendra hapra unikaalse vokaalse esituse.

Isegi Ariel Pink pani glämmrokkbändi kokku, ja võibki öelda, et madalakvaliteediline salvestus ei ole eesmärk omaette, vaid teinekord lihtsalt on olukord selline.

Venezuelast pärit Devendra Banharti kaks esimest albumit, "The Charles C. Leary" ja "Oh Me Oh My" (mõlemad ilmusid 2002), on kogutud kokku lauludest verinoore Devendra hipilikelt ümberilmareisidelt ja lindistatud käepäraste heliesmaabivahenditega, räägitakse nii diktofonidest kui telefoni automaatvastajatest.

Devendra ise on oma muusikategemist võrrelnud kokakunstiga, öeldes umbes nii: "Algusaegadel valmistasin roogi eriti sittadest (jep!) ainetest, aga ühel päeval loodan valmistada ka tõelise eine."

Ehk siis tema varasem looming on olnud justkui rämpstoit või tudengieine, aga nüüd on käes hetk, mil võimsa leibeli alla läinuna saab ta teha muusikat selliste vahenditega nagu tahab. Ja mida ta tahtis, nüüd kui tal oli korralik eelarve: onni Põhja-California looduses ja samu muusikuid, kellega salvestas eelmise plaadi "Smokey Rolls Down Thunder Canyon" aastal 2007. Pole just palju tahetud. Seega: ei mingit sellout'i ega liigset lihvi suure leibeli alla minekust tingituna. Põhimõtted on tal endised: rääkima peab muusika, mitte tipptasemel tehnika ja produktsioon; pole vaja tehnilisi efekte, vaid hästikirjutatud lugusid, kus iga detail pääseb mõjule.

Tilk tõrva ka? Ei tea, kas see on tõrv, aga üks asi torkab kõrva, kui neid lugusid eraldi, ükshaaval kuulata. Osa võlust kaob, pophitte on siin maksimaalselt kaks. Devendra lumm mässib meid endasse selle plaadi jooksul, kuulates tervikut.

Tegelikult, praegusel albumimuusika ja terviklike kunstpopiteoste renessansiajastul ei ole see enam midagi erilist, võta ette või värske viimatine Flaming Lips. Aga viis oleks Devendra hinne siis, kui niigi filigraanne album koosneks lisaks eraldiseisvatest pärlitest. Nii et kulminatsioon see veel pole ja 28-aastasel kutil teed geeniusestaatuseni minna jätkub.