Mitmekihiline lavastus nagu magus tiramisu

Tänapäeva kolmekümnendates edukatel naistel on raske: kõik karjäärist välimuse ja elukaaslaseni peab olema täiuslik. Fotol Piret Laurimaa. Foto: Ants Liigus

On asju, mida ainult naised teha saavad. Rasestuda, orgasmi teeselda, kleite, kõrgeid kontsi ja stringe kanda, samal ajal telefoniga rääkida, filmi vaadata ja küüsi lakkida ning tõde tundmatuseni moonutada, kogemata seejuures isegi süümepiinu.

Osasid asju pole mul võimalik puhtfüüsilistel põhjustel teha, teiste vastu ei tunne ma huvi, sest olen mees. Pärast äsja Endla teatris esietendunud naistelavastuse "Tiramisu" vaatamist on mul selle üle ainult hea meel.

Pealt kullakarvalised, seest siiruviirulised.

Reklaamiagentuur. Esmaspäeva hommik. Seitse naist, hea väljanägemisega ja oma alal väga edukad, alustavad päeva juttudega, mida nad nädalavahetusel tegid, kus käisid ja kellega ning mitu korda orgasmi said.

Jääb mulje, et kõik on rahul ja rahuldatud, kuid kahjuks pole see nii. Särava pealispinna all pole naised sugugi nii rõõmsad ja rõõsad, kui nad kaasinimesi uskuma tahavad panna, vaid märksa üksikumad ja õnnetumad. See saab üsna ruttu selgeks.

Mõni aeg tagasi Rootsis korraldatud uuringust selgub, et kolmekümnendates aastates edukad naised on kõige õnnetumad. Tänapäeva tulemustele orienteeritud ühiskonnas pole seda eriti raske uskuda. Kõik peab olema täiuslik: karjäär, välimus, riided, auto, kodu, elukaaslane ja isegi lapsed. Inimene on justkui asjade summa, mitte indiviid. Elu meenutab pigem võidujooksu, milles oluline on ainult tulemus, mitte õnnistatud olemist.

Statistika vastu küll ei saa, kuid rahulolematuseks võib peale raha ja sotsiaalse staatuse olla muidki põhjusi, millest üsna tähtsale kohale paigutume meie, mehed.

Naised ja mehed

Testosteroon versus östrogeen ehk mehed versus naised - selline võrdlus tuleb paratamatult pähe, kui lugeda Endla kahe lavastuse - "Testosterooni" ja "Tiramisu" sisu tutvustust. Ühes neist paneb seitse meest paika kogu naissugu ja teises harutab seitse naist probleeme, mille hulka kuuluvad tugevama sugupoole esindajadki. Mõlemad on adapteeritud Poola näitekirjandusest ja mõlemas koorivad näitlejad end korra riidest lahti, tekitades ühes või teises osas publikust, vastavalt etendusele, kindlasti rohkesti elevust. Sellega sarnasused aga piirduvad.

Tegelikult on näidendite võrdlemine pisut meelevaldne tegevus, sest oma olemuselt on need üsna erinevad. "Testosteroonis" jutustatakse põhimõtteliselt ühte lugu, mida täiendavad ja kannavad edasi värvikad tegelased. "Tiramisus" seevastu on korraga laval seitse eri lugu, millest mõni avaldab rohkem mõju, mõni jälle vähem. Tõenäoliselt tuleneb see kultuuriruumide erinevusest, sest valdavalt sügavalt katoliiklikus Poolas on abort, homoseksuaalsus ja abieluväline seks märksa aktuaalsed teemad kui ateistlikus ja võrdlemisi liberaalses Eestis. Lugude üldise sõnumi olulisust see muidugi ei muuda.

Tugevad näitlejatööd

Kuigi lavastuse sisu jättis natuke pealiskaudse mulje, pole selle tehnilisele teostusele midagi ette heita. Kõik naised mõjusid võrdselt veenvalt, kuid võrdsemad võrdsete seas olid Piret Laurimaa täiusliku pealiskaudsuse kehastusena ja tavapärasest natuke teistsuguses rollis Ireen Kennik. Selgepiirilised ning õnnestunud sooritused.

Kindlasti on tegu huvitava lavastusega, mis pakub palju äratundmisrõõmu nii meestele kui naistele. Autor on öelnud, et tegelaskujud on ta kokku kirjutanud oma tuttavatest, lisades nendele tubli annuse ennast, kuid elus ta päris selliseid naisi kohanud ei ole. Tahaks loota, et see väide vastab tõele, sest vastasel juhul muutuks meie, meeste elu märkimisväärselt keerulisemaks.