Osades Bruce Willis, Radha Mitchell, Rosamund Pike, James Cromwell, Ving Rhames.
Lavastanud Jonathan Mostow.
1 tund ja 28 minutit.
Hinnang: peaaegu hea.
Mai kinos 5. novembrini kl 21.
Vana hobu tahab ka kaeru
Viimase kahekümne aasta jooksul on interneti levik olnud massiline. See on tunginud telefonidesse, mängukonsoolidesse, telekatesse ja isegi külmkappidesse. Põhimõtteliselt pääseb võrgule ligi kakskümmend neli tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas, hoolimata kellaajast ja kohast.
Sellepärast pole mingi ime, et inimesed veedavad internetis üha rohkem oma ajast. Võrk pakub selleks tuhandeid võimalusi, alates suhtlusportaalidest ja jututubadest ning lõpetades mitmesuguste mängude ja tehismaailmadega. Virtuaalne elu virtuaalses maailmas.
Bruce Willise viimane märulifilm "Surrogaadid" heidab pilgu mitte just eriti kaugesse tulevikku, kus vahe reaalsuse ja virtuaalsuse vahel on muutunud eriti häguseks. Loomulikult toob see kaasa ootamatuid probleeme.
Inimesed elavad oma elu surrogaatide kaudu. Istuvad kodus mingisugustesse masinatesse, mis paigutavad nad ideaalsetesse tehiskehadesse. Surrogaatide abil saavad kõik teha, mida nende hing iganes ihaldab, seadmata end kordagi otseselt ohtu. Tänu sellele puudub kuritegevus. Ei mingeid rööve, vargusi, vägivalda. Ühesõnaga täiuslik maailm.
Ühel päeval aga toimub mõrv, peale surrogaatkeha hukkub selle peremees ning FBI agent Greer (Bruce Willis) leiab end sündmuste keerisest, mis ähvardavad tema väljakujunenud maailmapilti igaveseks muuta.
Vananevatel märulikangelastel on viimasel ajal olnud üpris raske ja paljud on pidanud väljakutseid mujalt otsima. Mõni on siirdunud kaamerate taha (Stallone, Eastwood), mõni on üldse loobunud ja hakanud poliitikuks (Schwarzenegger), kuid Bruce Willis pole endiselt soostunud püssi põõsasse viskama. Enamasti õigustatult.
"Surrogaadid" on tempokas märulifilm, mis põhineb samanimelisel koomiksil. Stsenaristid pole karakteriarengule ja sotsiaalsete teemade lahkamisele eriti aega raisanud, vaid keskendunud plahvatustele ning tagaajamistele, mida on linateoses ohtralt.
Enamasti juhivad need publiku tähelepanu sisulistelt probleemidelt kõrvale ja moodustavad korraliku kinoelamuse. Enamasti, kuid mitte alati.