Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Tere tulemast Zombimaale!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Repro

Nii kõnetab vaatajaid üks film, mis tiirleb praegu Eesti kinolevis. Mõistagi on tegu zombi-filmiga. Žanri fänn Alar Niineväli heidab sellega seoses pilgu ajalukku ja toob välja mõned valgusetäpid pilkases pimeduses.

«28 päeva hiljem» (2002), rež Danny Boyle


Alex Garlandi kirjutatud ja Danny Boyle’i lavastatud «28 päeva hiljem» on esimene tõsine zombi-film, mille tegemisel ei osalenud Romero ise ja millel õnnestus žanrit ka sisuliselt uuendada.



Zombi’d ei ole selles enam lihtsalt elustunud surnud, vaid võika viiruse ohvrid. Isegi sõna «zombi» kasutamist välditakse. Samas on zombi’d muutunud tunduvalt ohtlikumaks, levitavad kergemini nakkust ega kakerda vana kooli zombi-filmide moodi ringi, vaid jooksevad erakordse kiirusega.



Klassikahetked: Cillian Murphy keset totaalselt inimtühja Londonit.


---------------------------


«Tere tulemast Zombimaale» (2009), rež Ruben Fleischer

Värskeima zombi-filmina siinsesse kinolevisse jõudnud «Tere tulemast Zombimaale» on igati asjalik zombi-komöödia, rõhuga sõnal «komöödia».



Tegevus leiab aset apokalüptilises maailmas, kus elu­said nakatumata inimesi pole pea­aegu alles jäänud. Neli erineva iseloomuga tegelast, kel see on õnnestunud, võtavad ette teekonna Texasest Californiasse, et külastada lõbustusparki.



Mida vägivaldsemaks sündmused muutuvad, seda naljakam on, nagu ühes õiges õuduskomöödias tavaks. Samas ei laskuta hetkekski parodeerimise tasemele, ja nagu autorid ise on toonitanud, viskavad nad žanriga nalja, mitte ei naera selle üle.



Filmi trumpideks on hästi toimiv must huumor ja huvitavad karakterid – viimast ei suuda saavutada enamik õudusfilmidest.


---------------------------------


«Shaun of the Dead» (2004), rež Edgar Wright


Suurepärase kultussarja «Spaced» autorid Edgar Wright ja Simon Pegg teavad, millest üks korralik zombi-komöödia peaks koosnema. «Shaun of the Dead» ühendab lummaval ja üllataval kombel zombi-filmide mütoloogia ja sarjast «Spaced» tuttava iroonilise käsitluse argirutiinist tülpinud töölisnoortest, kes põgenevad igavuse eest õudusfilmide ja arvutimängude vägivaldsesse maailma ning kelle jaoks on nädala kõrghetkeks reedeõhtune rihmaksjoomine.



Kahe sellise vennikese (Simon Pegg ja Nick Frost) õlule langeb kohustus viia mõned nakatumata inimesed turvalisse kohta. Ja mõistagi on kõige turvalisem koht, mille nad välja suudavad mõtelda, Winchesteri pubi.



Klassikahetked: reaalsus väärib nii vähe tähelepanu, et pohmas peaga Shaunil (Simon Pegg) õnnestub osta naabruses olevast poest limonaadi nii, et ta ei märkagi zombi’sid ega nende laastamistööd.


--------------------------------


«Elavate surnute öö» (1968), rež George A. Romero


George A. Romero lavastatud «Elavate surnute öö» ei ole küll esimene zombi-film maailmas, ent just seda loetakse moodsa zombi-­filmi alustalaks.



Film sisaldas oma aja kohta harjumatult karme gore-stseene, mille tõttu tabas seda tsenseerimiste ja ärakeelamiste laine. Polnud harjutud ka sellega, et filmi meeleolu muutus tegevuse arenedes üha ahistavamaks, viies välja julma ja trööstitu lõpplahenduseni, mis ei teinud isegi katset vaataja tuju parandada. ­Teose ridade vahelt võis välja lugeda ka teravamat rassismivastast kriitikat, kui «tava» ette nägi.



Romero naasis zombi-teema juurde filmides «Surnute koidik» (1978), «Surnute päev» (1985), «Surnute maa» (2005), «Surnute päevik» (2007) ja «Surnud jäävad ellu» (2009). Pole mingit kahtlust, et just tema on ­sotsiaalkriitilise sõnumiga zombi-filmide žanrile kõige suurema jälje jätnud lavastaja.



Klassikahetked: sisikonna väljakiskumine ja sellega maiustamine.


-----------------------------------


«Fido» (2006), rež Andrew Currie


Andrew Currie lavastatud «Fido» on ilmselt seni kõige veidram zombi-komöödia ehk zomedy. 1950ndate feel-good-stiili kasutav teos segab kokku romerolikult sotsiaalkriitilise zombi-mütoloogia, liigutava koguperefilmi à la «Lassie» ja sürrealistlikku huumorit pakkuva komöödia.



Selles retrot ja futurismi segavas maailmas on inimesed zombi-probleemi tehnoloogia abiga n-ö kontrolli alla saanud. Iga vähegi toimetuleva perekonna majapidamisse kuulub vähemalt üks zombi, keda võib lisaks majapidamistöödele kasutada ka sekspartneri või lemmikloomana.



Klassikahetked: pereema (Carrie-Anne Moss) avastab, et poja lemmik-zombi Fido (Billy Connolly) ilmutab tema naiselike võlude vastu tunduvalt suuremat huvi kui abikaasa.


----------------------------------


«Kurjad surnud» (1981), «Kurjad surnud II» (1987) ja «Pimeduse armee» (1992), rež Sam Raimi


Sam Raimi «Kurjade surnute» triloogia on zombi-komöödiate nurgakivi, mis tõestas, et ka kõige võikamate asjade üle võib nalja visata. Võrratu Bruce Campbelli kehastatud Ash muutus kiirelt üheks õudusmütoloogia armastatumaks ikooniks, keda tänaseni üritatakse järele ahvida.



Klassikahetked: Ash lõikab mootorsaega maha oma nakatunud käe, mis pärast seda edasi tegutseb ja talle kõvasti peavalu valmistab. Ka stseen, kus peadpidi keldriluugi vahele jäänud zombi’le lüüakse jalaga näkku, nii et tema silm kargab karjuvale tüdrukule otse suhu, ei unune ilmselt kunagi.


-----------------------------------


«Ajusurm» (1992), rež Peter Jackson


Peter Jacksoni lavastatud «Aju­surm» on gore-orgia, mida siiani pole veel kellelgi õnnestunud üle trumbata. Jackson ühendas siin tummfilmi ajastu komöödiate füüsilise koomika ja üle igasuguse piiri mineva verise splatter’i, suutes sellesse konteksti sulatada veel siiralt mõjuva armastusloo.



Klassikahetked: nõelaga silma torkamine, zombi-beebi peksmine jahmunud emade silme all, peegli ees edvistav väljakistud sisikond, endiselt elus poolik pea verest libedal põrandal liuglemas ja kirsiks koogil ­stseen, kus Timothy Balme muruniidukiga zombi’de summa sukeldub.

Märksõnad

Tagasi üles