Sügisene retk läbi viie lõunapoolse maakonna

Taevaskoda oma ilu ei varja. Selle nautimiseks on mitu võimalust. Näiteks mööda Ahja jõge parvetamine. Foto: Tiit Mõtus

Teinekord on hea ära käia kusagil kaugemal, kus elavad teistsugused inimesed, kõneldakse teistsugust keelt ja valitsevad isesugused tavad. Näiteks Lõuna-Eestis, kus ümber Suure Munamäe torni tantsu löövate pokude kõrval on palju muudki vaadata.

Just sinna, mägisesse metsadega kaetud ja pisikeste, ent sügavate järvesilmadega pikitud perifeeriasse korraldaski Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ajakirjanikele tutvumisreisi.

Palju toredaid mõtteid

Soojenduseks peatume Viljandis. Mis on Viljandis erilist? Sellele küsimusele saame vastuse pärimusmuusika aidas, kus meile näidakse lühifilmi sellest omamoodi linnakesest. Hämaras saalis veiklevalt ekraanilt sööbivad mällu siniseks võõbatud palja ülakehaga naine ja naivistlikud hiidmaasikad.

Mulgi mentaliteet ehedal kujul on aga kätketud pärimusmuusika aida keldris eksponeeritud nahksesse viisupaari. Kummagi tegemiseks on kulunud ei rohkem ega vähem kui ühe lehma nahk. On, mille üle uhkust tunda.

Kuid ega mulkide lembus elust suuremate asjade vastu piirdu betoonist valatud megamaasikate ega gigaviiskudega.

Bonifatiuse gildi ruumides on sisse seatud kui mitte maailma, siis Eesti kõige lohisevama nimega kauplus. Aga oi kui kaunilt ja graatsiliselt see lohiseb: "Parimate tegusate tegijate ilmlõpmata väärt tarviliste asjade kaubaks tegemise mõnus koht." Kes selle pähe suudab õppida ning soravalt ette kannab, saab poest ilmlõpmata väärt tarvilise asja mõnusa hinnaga kätte. Ja kaupluse nimi kõlbab jõuluvanalegi luuletuse pähe ette kandmiseks.

Vinge Viljandimaa

Võrtsjärv, mille juures järgmise peatuse teeme, ei ole suurem kui elu. Küll aga suurem kui ülejäänud Eesti järved kokku. Kui mitte arvestada Peipsit, mis nagunii pigem pisikese sisemere moodi.

Võrtsjärvgi on omamoodi maagiline. Kunagi ammu-ammu, kui tumepruuni veega järve Virtsjärvena teati, langes kohalikele kaluritele osaks õnn sikutada sogasest veest välja näkk. Võimalik, et seesama siniste rindadega naisterahvas, keda pärimusmuusika aidas tutvustati. Või tema ema. Sel polegi tähtsust. Oluline on see, et näkk keeras käki ja nõidus järve kaldad pilliroogu täis. Ainuüksi selle pärast, et ei osanud lihtsate kalameeste seltskonnast lugu pidada.

Viimastel aastatel on aga järve ääres hoogsalt lageraiet tehtud ja liigsest pilliroost lahti saadud. Mullu augustis kerkis needusest vabastatud pinnal, Rannu valla piiril Võrtsjärve külastuskeskuse kõrval 15 meetri kõrgune vaatetorn.

Ettevaatust, tornis võivad elutseda rästikud! Nõnda annab teada selle uksele kinnitatud silt. Et hoiatus on kleebitud ukse siseküljele, saadakse mürgistest roomajatest halval juhul teada alles tornist väljudes. Veel halvemal aga isikliku hemotoksilise kogemuse kaudu.

Aga üldiselt on Võrtsjärve ääres tore. Pilliroog kahiseb vaikselt tuule käes, kala lööb rõõmsalt lupsu ja taamal näeb triivimas kalepurjekat. Kui hästi läheb.

Tarmukas Tartumaa

Veel enne kui jõuame Eesti lõunanabale Tartusse, põikame läbi Haaslava vallas Veskiorus asuvast lennundusmuuseumist.

Mudellennukite kogust alguse saanud, nüüdseks kümnete päris lennumasinatega uhkeldavas muuseumis on Pärnust toodud hävitajagi. Kogu ekspositsiooni häbiplekk.

Nõukogude armee punakotkaste lahkumise järel jäi see masin lennuväljale maha. Patriotismipuhangust haaratud kaitseliitlased saagisid uhkel sõjamasinal aga tiivad küljest. Mine tea, mis kurja võõrvägede teraslind muidu teeb!

Hiljem veeti köndistatud teraslind noorte tehnikute maja hoovi. Kuratlik säde silmis, hiilisid tehnikahuvilised noored, rasplid põues, ümber lennukivraki ja viilisid selle küljest metallpulbrit. Pommide valmistamiseks.

Lennundusmuuseumi rajanud Mati Meosel kisuvad siiani rusikad rulli, kui ta muuseumi territooriumi äärealadele paigutatud rusuhunnikut silmab.

Väljakutsuv Valgamaa

Pärast õhtusööki Volga restoranis ja ööd luksuslikus Antoniuse hotellis tungib meie ekspeditsioon Valgamaale Otepää linna külje alla jäävasse Tehvandi spordikeskusesse.

Patt oleks hoida Tehvandi suusahüppetornist K-90 avanevat vaadet ainult sportlastele. Sellesse pattu spordikeskuse omanikud ei lange. Torni 34. meetri peale on rajatud vaateplatvorm.

Sinna jõudmiseks on kaks võimalust. Mugavad inimesed maksavad 60 krooni ja sõidavad liftiga üles. Kes nõnda palju kulutada ei raatsi või ei tea, mida teevad, võtavad jalge alla hüppetrampliini serva pidi jooksva treppi.

Teadmine saabub umbes pärast 40. astet koos hapnikupuuduse, kohinaga kõrvus ja südamekloppimisega. Ent on juba hilja ümber mõelda. Pääsu pole: taganttulijad hingeldavad kuklasse ja mööda pole neid kitsukesel trepil võimalik lasta. Nii ei jäägi üle muud kui edasi rühkida.

Tipust ehk 218 meetrit pealpool merepinda, kus punane udu enam nägemist ei varjuta, avanev hunnitu vaade lunastab eelnenud pingutuse. See peab meeldima. Sedaviisi sätestab isegi vaateplatvormi kasutamise eeskirja 18. paragrahv, mis selgesti ütleb: "Vaadet Otepää ümbruse kaunile maastikule naudi ise ja lase seda teha ka teistel!" Seda punkti pole keeruline täita.

Paeluv Põlvamaa

Teise päeva õhtuks jõuame Põlvamaale. Piirkonda, kus kurja maailma eest on varju leidnud nii legendaarne metsavend Jaan Roots kui vanapagan. Kohta, kus taevas puudutab maad. See on Taevaskoda Ahja jõe ürgorus.

Selle kandi maagilisusest saate aru, kui libisete kanuuga Ahja jõe tumedal veepinnal allavoolu. Vaikust ja kõikehõlmavat rahu häirimas vaid õrn veesulin ja mõni kobras, kes kanuu möödudes sabaga vastu vett lartsatab. Mõlemale poole käänulist jõesängi jäävad okaspuudega kaetud kõrged kaldad, kus siin-seal avanevad punakaspruunid liivapaljandid.

Kes veesõidust suuremat ei pea, võib rentida näiteks tõukeratta. Parim vahend, liikumaks iidsete puude vahel küngastest üles-alla looklevatel kitsastel metsaradadel. Mööda Emalätte nime all tuntud Taevaskoja suurimast, kaljukoopa sügavikust alguse saavast kiirevoolulisest allikast, mille veel on noorendav toime, nagu vanarahvas usub. Neitsikoopast, kus vanapagana vangistatud linalakk neidis ikka veel kuldsete kangastelgedega kolistab. Üle filmist "Viimne reliikvia" tuntud Otteni silla, millelt Siim posti eest kangutas. Siinsamas lähedal asub järsk liivakivipaljandki, mille serval Ivo Schenkenberg kord Gabrielile pistoda maitsta andis.

Jah, Taevaskojaga on seotud nii helgemaid kui tumedamaid mälestusi ja muistendeid, ent õigus on neil, kes väidavad, et see on koht, kus iga eestlane peaks vähemalt korra ära käima.

Muhe Võrumaa

Ekspeditsiooni viimasel päeval teeme tutvust Võrumaaga. Muhe ja mahe koht, nagu võrokesed ise ütlevad.

Vastu vaielda ei ole põhjust. Võtame näiteks Lasva vallas asuva Jaaniraotu linnupargi. Ükskõik kui morn tuju ei ole, piisab kümnest minutist selles omapärases linnu- ja loomapargis, kui juba muheled.

No kuidas jääda tõsiseks, kui lagled ja haned kaelu kõverdades ning läbisegi vadistades külalistele vastu paterdavad lootuses midagi maitsvat noka vahele saada. Kutsumise peale kohale tõttav ja ennast tähtsalt soputama hakkav jaanalind ajab naeru peale. Minisiga Matu surub sõbralikult röhitsedes end vastu võrkaeda lootuses, et keegi ta harjaseid sügaks. Isegi sügavalt armunud kääbuskitsedel jagub aega sind aia äärde tervitama tulla. Kõige tipp on papagoid, kes külalist nähes hakkavad üksteise võidu "terre, terrrre!" hõikuma.

Kokku on Jaaniraotu tallu "sisse kirjutatud" üle poolesaja eri linnu-looma. Kõik nad on sinu sõbrad ja ootavad külla.

Samamoodi ootavad külalisi Võrumaa metsad. Neid laiub seal ligi 1000 ruutkilomeetril. Näiteks võib jalge alla võtta põlispuudega kaetud Vällamäe küljel kulgeva matkaraja. Pealt kolme kilomeetri pikkune rada viib Eesti kõrguselt teise mäe jalamilt selle 84 meetri kõrgusel asuva tipuni.

Ent nagu manitses Vällamäel matku korraldav Eda Veeroja, peab enne metsa sisenemist metsa ilmtingimata viisakalt tervitama ja sisenemiseks luba küsima. Isegi siis, kui oled kutsutud külaline. Luba saadud, tuleb end ontlikult ülal pidada. Sest nagu teavad võrokesed: "Kaehda mõtsa, a mõts kaes sinnu kah!"

Tegelikult kehtib see tarkusetera kõikjal. Ükskõik kuhu me oma koduselt Pärnumaalt ei rändaks, tuleb arvestada nende kommetega, mida võõrsil au sees peetakse, sest "kaehda ilmamaa, a ilmamaa kaes sinnu kah". Hääd kaemist!