Džässkitarrist ja Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Ain Agan on üdini tagasihoidlik mees, keda sõbrad pidid tükk aega veenma, et juubeli puhul väikese galakontserdi korraldamine pole tingimata edevuse näitaja. «Kes mina olen?» küsib muusik talle omase vaikse madala häälega.
Proovime teada saada. Kohtume Viljandimaal Vana-Karistes Aini maakodus.
Päris esimese meisterdasin 6. klassis, lõikasin vineerist välja ja panin jõhvid peale. Eks ta kõveraks läks.
Tõsisema kitarri, Jaapani Gibsoni koopia ostsin 1982. aastal 1500 rubla eest, mis Leningradi turul vanemate kasvatatud kurkide müümisega teenisin.
See juhtus, kui kuulsin duot Tiit Paulus – Lembit Saarsalu. Paulus andis esimese impulsi ja esimese kitarritunni, aga mu suureks õpetajaks sai saksofonist Arvo Pilliroog, kellega kohtusime 1984 Eesti Raadio estraadiorkestris. Tema oli muusik, kes jäi ainsana pärast proovi veel harjutama ja oma soolodega tööd tegema. Paljud ironiseerisid siis, et mees kirjutab oma soolosid välja. Ühel päeval tegi Arvo mulle ettepaneku, et võiks teha duot. Mina vastasin, et pean selleks veel aastaid harjutama. Tema teatas, et kuu pärast on mäng ja nüüd iga päev harjutamegi. Ühel päeval, kui ütlesin, et ma miskipärast ei saa proovi teha, nägin teda ainsal korral vihastamas.
Aga meie duo oli edukas, käisime isegi Pariisi džässfestivalil esinemas. Viimane esinemine oli meil Karlsruhes 1993. aastal ja Pillirool oli selleks ajaks välja arenenud ajukasvaja, ometi mängis mees nagu autopiloot, eksimusteta.
Mina olen see vahepealne põlvkond, esimesed muusikud võisid siis juba saada väljamaal haridust – Urmas Lattikas, Tõnu Naissoo. Vanema põlve muusikutel oli palju raskem, nemad kruttisid raadiost džässijaama ja üritasid samal ajal noote kuulmise järgi kirja saada. Nüüd tarvitseb noorel raamatukokku minna ja noot on olemas.
Hetkel, kui mina tahtsin õppida, see mul ei õnnestunud – kukkusin kahel korral Otsa kooli katsetel läbi, ju ma siis olin nii vilets. See võttis õppimishoogu maha. Nii olengi terve elu ise õppinud. Ma pole mingi geenius, paljud asjad olen saavutanud suure tööga. Mingil eluperioodil harjutasin seitse-kaheksa tundi päevas.
Minu jaoks peab nimi midagi enamat tähendama. Näiteks et oled suutnud muuta džässmuusika ajalugu oma saundi või muusikaga.
Ei, aga kui meil olnuks sama lävepakk muu Euroopaga võrreldes, oleks mõnigi seda teha võinud. Helmut Aniko näiteks – milline musikaalsus ja taju tal oli!
Võib ka nii öelda. Kui näitasin džässmuusika tudengitele katkeid Aniko, Pauluse ja Pilliroo esinemistest ja nad küsisid, kes need mehed on, sain aru, et midagi tuleb ette võtta. Võimalus tuli mulle kätte, kui reklaamifirma omanik Aleksei Saks pakkus raha ja saime head ideed teostada.
Jah, mulle ka meeldib see aura, mis sel muusikal on... Öeldakse, et muusik on vanaks jäänud, kui tahab orkestriga plaati teha.
Mina küll end vanana ei tunne, järjest nooremana hoopis.
Publikurekord ei ole mulle oluline. Me ei saa mõelda, et kas see müüb või ei. Selge see, et kui teeksin festivali oma lemmikutele tuginedes, siis istuksid saalis mina, Sibul ja veel paar hullu. Aga teise äärmusse ka ei lähe. Tähtis on, et muusika hariks ja intrigeeriks.
Plaadil on kirjas – Ain Agan mängib paremas kanalis. Mitte et ma end palunuksin paremasse panna. Vasakust kostab ikka vingemaid soolosid, Teemu on ülihea kitarrist. Aga eks soomlasega on kergem suhelda juba keele tõttu. Sarnane loodus, kliima, saun, hümn... kõik see lähendab, kuigi, eks lõpuks sõltub kõik muusikalisest klapist.