Agan 50: «Kes olen mina!»

Ain Agana juubelit tähistatakse laupäeval. Foto: Hedvig Hanson

Džässkitarrist ja Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Ain Agan on üdini tagasihoidlik mees, keda sõbrad pidid tükk aega veenma, et juubeli puhul väikese galakontserdi korraldamine pole tingimata edevuse näitaja. «Kes mina olen?» küsib muusik talle omase vaikse madala häälega.

Proovime teada saada. Kohtume Viljandimaal Vana-Karistes Aini maakodus.

Ain Agan, kas mäletad oma esimesi kitarre?

Päris esimese meisterdasin 6. klassis, lõikasin vineerist välja ja panin jõhvid peale. Eks ta kõveraks läks.

Tõsisema kitarri, Jaapani Gibsoni koopia ostsin 1982. aastal 1500 rubla eest, mis Leningradi turul vanemate kasvatatud kurkide müümisega teenisin.

Tore on sind seal turul ette kujutada, eesmärk silmis säramas. Pärast koolibände, kus mängisid küll basskitarri, küll trumme tollase beat-muusika saatel, pärast poolelijäänud Elleri kooli ja hilisemaid progeroki-katsetusi tuli ühel päeval täielik muutus muusikalises maailmavaates...

See juhtus, kui kuulsin duot Tiit Paulus – Lembit Saar­salu. Paulus andis esimese impulsi ja esimese kitarritunni, aga mu suureks õpetajaks sai saksofonist Arvo Pilliroog, kellega kohtusime 1984 Eesti Raadio estraadiorkestris. Tema oli muusik, kes jäi ainsana pärast proovi veel harjutama ja oma soolodega tööd tegema. Paljud ironiseerisid siis, et mees kirjutab oma soolosid välja. Ühel päeval tegi Arvo mulle ettepaneku, et võiks teha duot. Mina vastasin, et pean selleks veel aastaid harjutama. Tema teatas, et kuu pärast on mäng ja nüüd iga päev harjutamegi. Ühel päeval, kui ütlesin, et ma miskipärast ei saa proovi teha, nägin teda ainsal korral vihastamas.

Aga meie duo oli edukas, käisime isegi Pariisi džässfestivalil esinemas. Viimane esinemine oli meil Karlsruhes 1993. aastal ja Pillirool oli selleks ajaks välja arenenud ajukasvaja, ometi mängis mees nagu autopiloot, eksimusteta.

Tolle aja džässmuusikud olid enamasti iseõppijad. Nii ka sina. Kuidas pedagoogina arvad, kas nüüdsel ajal on noortel kergem džässiharidust saada ja kuidas andekad inimesed üldse koolis püsivad?

Mina olen see vahepealne põlvkond, esimesed muusikud võisid siis juba saada väljamaal haridust – Urmas Lattikas, Tõnu Naissoo. Vanema põlve muusikutel oli palju raskem, nemad kruttisid raadiost džässijaama ja üritasid samal ajal noote kuulmise järgi kirja saada. Nüüd tarvitseb noorel raamatukokku minna ja noot on olemas.

Hetkel, kui mina tahtsin õppida, see mul ei õnnestunud – kukkusin kahel korral Otsa kooli katsetel läbi, ju ma siis olin nii vilets. See võttis õppimishoogu maha. Nii olengi terve elu ise õppinud. Ma pole mingi geenius, paljud asjad olen saavutanud suure tööga. Mingil eluperioodil harjutasin seitse-kaheksa tundi päevas.

Vaatamata koolikatsetel põrumistele oled praegu siiski Eesti džässis suur nimi.

Minu jaoks peab nimi midagi enamat tähendama. Näiteks et oled suutnud muuta džässmuusika ajalugu oma saundi või muusikaga.

Eesti džässmuusikutest pole keegi veel seda teinud.

Ei, aga kui meil olnuks sama lävepakk muu Euroopaga võrreldes, oleks mõnigi seda teha võinud. Helmut Aniko näiteks – milline musikaalsus ja taju tal oli!

Tundub, et sa siiski oled suutnud muuta Eesti džässihariduse ajalugu – sinu ja trompetist Aleksei Saksi loodud MTÜ Eesti Muusikaharidus on välja andnud DVD-seeria «Eesti improvisatsioonid» ja õpikud «Laula-mängi kaasa», teie tegevust toetas tänavu kultuurkapital aastapreemiaga. Kas oled juba sellises eas, et tekib missioon Eesti džässi arhiveerida, samas noortele õppematerjali pärandada?

Võib ka nii öelda. Kui näitasin džässmuusika tudengitele katkeid Aniko, Pauluse ja Pilliroo esinemistest ja nad küsisid, kes need mehed on, sain aru, et midagi tuleb ette võtta. Võimalus tuli mulle kätte, kui reklaamifirma omanik Aleksei Saks pakkus raha ja saime head ideed teostada.

Sul on 2005. aastal koos filharmoonia kammerorkestriga tehtud suurepärane plaat.

Jah, mulle ka meeldib see aura, mis sel muusikal on... Öeldakse, et muusik on vanaks jäänud, kui tahab orkestriga plaati teha.

Mina küll end vanana ei tunne, järjest nooremana hoopis.

Su energiast annab tunnistust ka noor kitarrifestival, mida Viljandis oma meeskonnaga korraldad. Kas mõtled kava kokku pannes, kuidas publikut saalidesse meelitada, või lähtud ainult oma maitsest?

Publikurekord ei ole mulle oluline. Me ei saa mõelda, et kas see müüb või ei. Selge see, et kui teeksin festivali oma lemmikutele tuginedes, siis istuksid saalis mina, Sibul ja veel paar hullu. Aga teise äärmusse ka ei lähe. Tähtis on, et muusika hariks ja intrigeeriks.

Samal festivalil esitlesid viimatist plaati «Pictures», mis sündis koos soome kitarristi Teemu Viinikaisega. Kuidas plaati kuulates aru saada, kumb teist soolot mängib, ja kas soomlasega on kergem musitseerida kui näiteks argentiinlasega?

Plaadil on kirjas – Ain Agan mängib paremas kanalis. Mitte et ma end palunuksin paremasse panna. Vasakust kostab ikka vingemaid soolosid, Teemu on ülihea kitarrist. Aga eks soomlasega on kergem suhelda juba keele tõttu. Sarnane loodus, kliima, saun, hümn... kõik see lähendab, kuigi, eks lõpuks sõltub kõik muusikalisest klapist.

Aini Agana juubelikontsert on
31. oktoobril Viljandi pärimusmuusika aidas