Rakvere äärelinnas asub ühe eramu keldris uhke stuudio, kus muusikud lähedalt ja kaugelt käivad oma uusi lugusid salvestamas. Aga sealsamas on ka bändiruum, kus kord nädalas teeb proovi ansambel Napsitrallid.
Napsitrallide edu valem – kui napsi ei saa, saab tralli ikka
30. oktoober 2009, 11:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõbus seltskond on võtnud tavalisel esmaspäeva õhtul Tony juures positsioonid sisse ja tulla lastakse järjekordsel lool, mis võib-olla jõuab ka raadioeetrisse, nagu on läinud nende suurima hitiga "Vorstilugu".
See sündis ühel 1990. aasta ilusal päeval, kui sõbrad Jüri Lainevoog ja Margus Kala ei viitsinud kooli minna ja tegid kolmveerand tunniga hiti valmis.
Bändi moodustavad lisaks bassi mängivale Tonyle trummar Vallo Vildak, kitarrist Ardo Pillesson, akordionit vedav Tiia Paist ja multiinstrumentalist Margus Kala (harilikult tinistab mandoliini, aga eriti heas tujus olles mängib ka viiulit).
Lõbus seltskond räägib nagu ühest suust, et nemad majanduslangust ei karda ning pakuvad lusti ka väikese raha eest, peaasi, et rahval meelelahutust oleks.
Kui tellijal ongi raha vähe, lendavad Napsitrallid ikkagi peale ja panevad peo käima sellegi natukese eest.
Nende kreedo on lihtne - kui napsi ei saa, siis tralli ikka. Ja tellimusi jätkub.
Sünnipäeval sündinud
Bänd sai viie aasta eest kokku üsnagi huvitaval moel: koguneti ühise sõbra Viljar Liiva sünnipäevale (suure õlletare katuse alla Käänu talu põllu servas), ja kuna tuntud gurmaani Viljari juures on ikka naljast, muusikast ja muust heast-paremast lugu peetud, siis tulevad kohale ka üsna suured rahvahulgad.
Ilma bändita ei saa kuidagi ja Napsitrallid sobis sinna kui searibi BBQ ahju.
Ansambli vallatu nime mõtles välja sõpruskonda kuuluv Jüri Lainevoog, kes ise samuti kunagi muusikat teinud, punkbändis nimega Herzog Magnus.
Lõbus iga ilmaga
Pundiliikmed on üsna kirju taustaga, nagu ühes heas seltskonnas olema peabki. Vallo Vildak on läbi ja lõhki muusik, kuid samal ajal ka trummiõpetaja, samuti artistide vahendusfirma vedaja.
Tony on mitmekülgne pillimees, kes käib regulaarselt esinemas laevadel.
Ja kuigi ta näpib selles bändis bassikeeli, on ta rohkem tuntud klahvimängijana. Ardo töötab aga muusikast vabal ajal hoopis autoremontijana. Ja Tiia on tuntud kui alati särav õhtujuht.
Koloriitne kuju on ka Margus Kala, kes õpib sepaks ja kelle viimase aja suurim šedööver on rauast kärbes.
Ehkki bändiliikmed viskavad pidevalt nalja oma nimega seonduval teemal, on nad kõik igati ontlikud (vähemasti laval) ja näiteks Ardo ei pruugi juba aasta otsa tilkagi alkoholi.
Laineharjal olemise valem on neil aga lihtne: bändi ei pandud kokku selleks, et raha teenida, vaid sisemisest vajadusest koos mängida. Teenistus tuleb nende juurde ise tellimuste näol, sest jutt levib.
Väga popid on nende jaoks olnud peod rahvamajades ja sünnipäevad, kõrtsidesse aga pole Napsitrallid veel jõudnud, ja ega nad kipugi. Seda, et programm otsa saaks, karta ei ole. Repertuaari kuuluvad vanad mõnusad umptsa-umptsa-lood.
Muhe nali käib asja juurde ja pillid liiguvad käest kätte. Mõnikord alustatakse looga, kuid pole kokku lepitud, kes laulma hakkab - siis on üllatusmoment kõigi jaoks. Eks Kala annab seepeale Tiiale märku, et hakaku aga ise pihta.
Kui pidu käib, siis tantsijatest puudust ei tule, kui esinemine läbi, siis pole jälle puudust tänulikest kallistajatest.
Selline see Napsitrallide elu ongi. Isegi majanduslanguse ajal on lõbus!