/nginx/o/2013/09/06/2309185t1h505d.jpg)
/nginx/o/2009/09/30/242708t1h09d2.jpg)
HND jaoks näikse musategemine olevat fun või elustiil (või mõlemat). Ei meenu, et see enda sildistatult kratimetali-punt suuremat sorti tuuridel oleks käinud või järjepanu raadiokõlblikke lugusid vorpinud. Isegi senised albumid on rohkem siseringis, päris-fännidele jagatud - just jagatud, mitte müüdud.
Teisalt ilmub just see bänd äkki Eesti muusikaauhindade jagamisel lavale "etlema" nn tippudele. Või astub üles Tartu levimuusikapäevade juubeliüritusel koos sümfooniaorkestriga. Helipildilt kuhugi The Suni ja NBSi vahele paigutudes võib rohkem ühist keelt leida albumi nime kaugete sõsarate või õigemini vendadega.
Kuraditosinasse helitükki mahub nii õrn intro, ETV-maigulisust pakkuv aivaaravai kui ka ehe-rokenrollilik tõlgendus Heiti Talviku loost "Kui mustavad udud". Värskelt mõjub india muusika hõnguline "Oopium massidele", mille kandvat taustahelijuppi laulmas Rolf Roosalu.
Mitmekesine mahlakat rokki täis album, millele märgatava jälje jätnud ka soomlasest heliväänaja.