Kümme kõige levinumat foobiat

Miljonid inimesed kannatavad foobiate all Foto: AFP / Scanpix

Psühholoogid reastasid kümme kõige levinumat foobiat.

Esikohale paigutus madudekartus, mida peetakse kõige levinumak foobiaks, kirjutab LiveScience.

Uurijate sõnul võivad selle juured olla  esiajaloos, mil inimene elas looduskeskkonnas kus ta pidi end erinevate loomade eest kaitsma. Mitmed katsed on näidanud, et inimesed suudavad madusid piltidelt lihtsamalt üles leida kui konni või lilli.

«Võime potentsiaalselt ohtlikke madusid tähele panna arenes meie varajastel esivanematel evolutsiooni käigus ja see omadus aitas neil ellu jääda. See evolutsiooniline atavism on meil siiani alles,» selgitasid teadlased.

Teisele kohale paigutus ämblike foobia. Teadlaste sõnul on ämblikekartus naiste seas rohkem levinud kui meeste seas.

Carnegie Melloni ülikoolis tehtud uuring näitas, et 11-kuused tüdrukud seostasid üsna ruttu madusid ja ämblikke kurja näoilmega, samas vanuses poisid aga mitte.

«Evolutsioonilisest vaatevinklist on see üsna loogiline. Naised olid need, kes korjasid söödavaid taimi ja nad võisid kokku puutuda tundmatute ja kurjakuulutavate ämblikega. Mehed seevastu käisid jahil ning neil ei pruukinud väikeputukatega niipalju kokkupuuteid olla,» nentisid uurijad.

Kolmandal kohal on agorafoobia. Selle avatud alade ja suurte rahvahulkade sees olemise kartuse alla kannatavad üle maailma miljonid inimesed. Nende inimese hirmu esilekutsujaks on asjaolu, et nad ei pruugi ohuolukorra tekkides suuta põgeneda, vaid kangestuvad.

Neljas on kaasinimeste kartus. Paljud on tundnud, kuidas nad avalikkuse ees esinedes kas krampi või näost punaseks lähevad. See foobia saab tavaliselt alguse lapse- või teismeliseeas, mil maailma õpitakse alles tundma. Esimesed negatiivsed avalikkuse kogemused võivad kartuse esile kutsuda.

Viies on Kõrgehitistega seotud kartused ja foobiad. Paljud inimesed ei julge kõrgel katusel või vaateplatvormil olles alla vaadata. Esialgu arvati, et tegemist on irratsionaalse kartusega. Hiljuti tehtud uuring aga näitas, et selle foobia all kannatajad peavad ehitist palju kõrgemaks kui see tegelikult on. Sellest ka nende kartus, et mis siis saab kui nad selle katusele satuvad või sealt alla kukuvad.

Kuuendal kohal on pimedusekartus. See foobia võib alguse saada väga varajases lapseeas, kus näiteks kujutatakse tonte voodi alt või kapist välja hüppamas.

«Lapsed kardavad  kõike, mis nende ettekujutuses hirmu tekitab. Lastel on hea fantaasia. Laste kasvades ja vanemaks saades see hirm tavaliselt möödub. Siiski on küllalt palju inimesi, kellel pimedusekartus säilib ka täiskasvanueas,» selgitas psühholoog Thomas Ollendick.

Seitsmendal kohal on äike ja pikne. Selle all kannatajatel hakkab äikese ajal süda kiiremini lööma, neil tekib hirmuhigi ning paanikahoog. Uurijate kinnitusel võib selline foobia esineda ka neil inimestel, kelle elukohas äikest just väga sagedalt ette ei tule.

«Ilmafoobia alla kannatajad püüavad seda kõigest väest varjata, kuna häbenevad seda. On teada juhtumeid, kus isegi pereliikmed ei tea, et üks nende lähedastest kannatab selle foobia all. Mingil ajal võib see aga päevavalgele tulla,» sõnas Iowa ülikooli uurija John Westfield.

Kaheksandaks paigutus lennuhirm ehk aviofoobia. Selle all kannatajad väldivad iga hinnaga lennukiga reisimist. Lennufoobia all kannatajad jagunevad kahte gruppi: need, kes kardavad lennukiga alla kukkuda ja need, kes satuvad kitsa ruumi tõttu paanikasse ehk on klaustrofoobilised.

«Need inimesed ei arvesta, et võimalus lennuõnnetusse sattuda on üks 20 000 vastu, samas kui autoõnnetusse sattumise oht on üks viie vastu,» laususid asjatundjad.

Spetsialistid soovitavad seda foobiat ravida virtuaalteraapiaga, kus patsient on lennusõidu simulaatoris.

Üheksas foobia on koertekartus. See on samuti väga levinud foobia. Sell all kannatajad püüavad koertega mitte kokku puutuda. Asjatundjate sõnul tekib koertehirm kas hammustada saamisest või nägemisest, et koer kedagi hammustab. Ravimeetodiks on foobia all kannataja harjutamine koeraga koos olema.

Kümnendal kohal on hambaarsti kartus. Ei ole just palju inimesi, kes hambaarsti juurde hea meelega läheksid. Selle foobia all kannatajad võivad minna isegi nii äärmuslikuks, et väldivad hambaarsti täielikult ning lasevad hammastel laguneda. Hambaarsti toolist võivad eemale hoidmist põhjustada lapseea negatiivsed kogemused, puurikartus ja abitustunne. Selle foobia all kannatanutel tuleks õppida andma hambaarstile märku kui tekib ebamugav tunne.