Mitte just päris kümnesse

, filmisõber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmivabrik OÜ roadmovie "Pangarööv".
Filmivabrik OÜ roadmovie "Pangarööv". Foto: Plakat

“Pangarööv”

Osades Hannes Kaljujärv, Henri Kuus, Marilyn Jurman, Karin Tammaru, Indrek Taalmaa.
Lavastanud Andrus Tuisk.
1 tund ja 31 minutit.
Hinnang: peaaegu hea.
Mai kinos 29. oktoobrini kl 19.15 ja 21.

Viimasel ajal on üha enam hakatud tähelepanu pöörama sotsiaalsetele probleemidele. Räägitakse koolivägivallast, narkomaania ohtudest, tööpuudusega kaasnevatest hädadest, üleüldisest vaesusest ja perevägivallast. Need on tõsised teemad, mis ühel või teisel viisil puudutavad meid kõiki.

Kahjuks eelistab enamik meie seast neid probleeme ignoreerida seni, kuni see on vähegi võimalik, ja elada õnnistatud teadmatuses. Sellepärast tulebki jätkata inimeste südametunnistusele koputamist ja sotsiaalsetel närvidel mängimist. Seda üritab teha ka eelmise nädala lõpus Eesti kinodes esilinastanud kodumaine mängufilm "Pangarööv".

Linateose peategelane on teismeline Hannes (Henri Kuus), kes peab igapäevaselt silmitsi seisma oma eakaaslaste pideva kiusamise ja lahutatud vanemate vägivalla ning halvakspanuga täidetud hoolimatusega. Kui välja ilmub poisi äsja vanglast vabanenud onu Madis (Hannes Kaljujärv), otsustab noormees oma elus uue lehekülje pöörata. Koos suunduvad nad reisile, mis saab ainult ühtemoodi lõppeda. Vähemalt filmi tegijate arust.

Enamiku Eesti linateoste põhiline probleem on liigne süngus ja naturalistlikkus isegi siis, kui selleks ei ole ilmtingimata vajadust. Ikka üritatakse mingil viisil vint üle keerata, et sõnum publikule kindlasti kohale jõuaks. Mõnikord selline lähenemisviis toimib, mõnikord mitte.

"Pangaröövi" puhul mõjub klišeedesse laskuv lõpplahendus pingutatult ja forsseeritult, lõhkudes selle vähese usutavuse, mis saavutada on õnnestunud.

Filmi tugevad küljed on ilmselgelt näitlejatööd, eelkõige Hannes Kaljujärve endisest vangist rusikakangelane ja Marilyn Jurmani vabameelne hääletaja, ning huumor, milleta muutuks kinokülastus vaatajale üsna raskeks katsumuseks. Kõik muu aga jätab natuke toore ja viimistlemata mulje.

Kodumaise linateose kohta pole tulemus sugugi halb, mis on juba saavutus omaette. Kas sellest piisab, peab igaüks ise otsustama.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles