Intervjuu: küsimustele vastas Slayeri liider Kerry King
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/06/24/51892t1hc985.jpg)
Legendaarse thrash-metal ansambli Slayer kitarrist ja juht Kerry King leidis tihedas tuurigraafikus vaba hetke, et vastata meelelahutusportaali elu24 palvel mõnedele ansamblit ja Kingi enda isikut puudutavale küsimusele.
Mis oli peamine impulss, mis sind muusikani viis?
Mul pole aimugi (naerab). Tegelikult kulus mul selleks parasjagu aega. Heavy metal ei olnud mul sünnist saati hinges, ma pidin selle leidma. Nooremana kuulasin ma selliseid ansambleid nagu Boston ja Van Halen.
Aga kui ma kuulsin esimest korda raadiost lugusid Judas Priesti «British Steel» - albumi pealt, näiteks «Livin´ After Midnight» ja «Breakin´ The Law», siis sain ma aru, mis mulle tegelikult meeldib. Poest albumi ostnuna avastasin, et tegelikult teevad mehed veel karmimat asja, kui raadiost kuulda sai ning see avas minu jaoks täiesti uue maailma.
Mis on sinu arvates Slayeri parim album?
See sõltub... Kõik nad on minu albumid ja kõik nad on head. Aga minu lemmikud on kahest põlvkonnast – 1986. aasta «Reign in Blood» ja 2006. aasta «Christ Illusion».
Slayeril ilmub sügisel uus album. Ehk tutvustaksid paari sõnaga seda Eesti fännidele?
See on hetkel puhtalt mänedžmendi öelda. Me ei tea veel sedagi, mis lood sinna tulevad. (naerab)
Bändina pole me uue materjaliga veel tegelenud, selleni jõuame me alles pärast seda kui tuur läbi saab. Millalgi juuli ja oktoobri vahel tahaksin ma stuudios jala korralikult maha panna ja selgeks teha, millised lood plaadile tulevad ja millised mitte.
Kas teil on kavas kunagi naasta aeglasema ja raskema saundi juurde, nagu see oli 1990.aastate alguses, näiteks plaadil «Seasons in the Abyss»?
Praegu tundub olevat sobiv aeg seda teha, sest kaks viimast plaati on olnud kiiremad. Oleks ehk huvitav tulla tagasi sama teema juurde, mida me viljelesime albumil «Reign in Bloodi», mis oli tahtlikult aeglane. Ma ei tea, kas me päris selleni jõuame, aga me oleme hakanud tegema ka aeglasemaid lugusid. See ei tähenda samas seda, et uus plaat kindlasti aeglasema tempoga tuleks.
Slayeri lugusid «Behind the crooked cross» ja «Angel of death» on mõnede inimeste poolt peetud natsistlike sõnumitega muusikapaladeks. Mis sa sellest ise arvad?
Ma arvan, et tegu on inimestega, kellel on tekkinud meie kohta mingi arvamus isegi ilma laulusõnu kuulamata. Nad ei süvene meie muusikasse või ei ole seda üldse kuulnudki ja tuginevad kellegi kolmanda öeldud sõnadel.
Sellised inimesed on jätnud oma kodutöö tegemata ja lihtsalt sõimavad meid. Kui nad seda soovivad, siis lasku käia - meie teame, kes me oleme.
Paljud inimesed ei tea, et sul on üsna ainulaadne hobi – sind võib nimetada madude kollektsionääriks. Räägi lühidalt kuidas sa leidsid endas huvi roomajate vastu ja kui palju sul neid hetkel kodus on?
See juhtus meie esimesel tuuril, kui meil oli Texases kontsert ja seal oli ühe bändi liikmetel boamadu, kelle nimi oli Slayer. Koju jõudes otsustasin ma endale ka mao osta, sest see on tore lemmikloom. Peamiselt sellepärast, et ma teadsin, et olen pidevalt tuuridel ja kodust ära ning näiteks koera eest hoolitsemine käiks mul üle jõu.
Madu aga ei vaja tähelepanu ja teda ei pea mõnikord nädalate viisi toitma.
Niisiis võtsingi ma endale mao, kellele panin nimeks Venom. Huvi süvenes pidevalt ja 1990. aastate keskpaigaks oli mul kodus umbes 400 madu. Mingil hetkel otsustasin ma nad kõik siiski maha müüa, kuna nende eest hoolitsemine hakkas liiga palju aega võtma ning häirima minu tööd Slayeriga.
2003. aastal hakkasin ma jälle vaikselt madudega pihta, aga õnneks mitte nii karmilt. Hetkel on mul kodus umbes 100 roomajat.
Eesti metal-ringkondades on Slayer juba enam kui paarkümmend aastat kultusbändi staatuses olnud. Meie teame, mida teilt oodata, aga mida ootate teie Eesti fännidelt ja kontserdilt?
Ilmselgelt pole mul aimugi, mida oodata, kuna ma ei tea Eestist midagi. Aga tavaliselt, kui me saabume riiki, kus me varem pole olnud, saab see olema täielik kaos. Eelmisel aastal käisime me Austraalias ja esinesime esmakordselt Perthis. Seal läks asi päris hulluks (naerab).
Inimesed panid lava ees oma juukseid põlema, ronisid mööda konstruktsioone üles ja see mis seal toimus, oli konkreetselt täielik kaos. Aga mulle meeldis see täiega!
Mul on lihtsalt väga hea meel, et saame jälle uues riigis esineda ja loodan, et hea elamus saab olema mõlemapoolne.
Ansambel Slayer esineb 1. juulil Tallinnas, Eesti Näituste Messikeskuses.