Nädala plaat

Rammivad industriaalhitimeistrid ei põe tsivilisatsioonihaigusi

Neli aastat stuudiot vältinud Rammsteini kuues plaat on nende hinnangul pundi kõige raskem. Rammstein ei luba imalaid armastuslaule, vaid otsib armastuse sügavamat ja tumedamat tähendust. Sellesse manifesti tasub muidugi suhtuda teatava irooniaga nagu kogu plaati.

Huumorimeele puudumine ongi paljude musta-, valge- ja muuvärvilise metal-jõukude nõrk koht nende muidu filigraanselt lihvitud turvistikes. Rammstein on õnneks sellest patust puhas, kuid samas pole nad laskunud mingisse kahtlasse toladesfääri.

Saksa keele robustsuses väljendub kõige paremini selle maaga seonduvate stereotüüpidega haakuv masinlikkus, punktuaalsus ja brutaalsus. Päris peene huumorimeelega Rammsteinid rõhuvad kindlasti teadlikult germaani klišeede kultiveerimisele.

Ajaloost on teada juba Vana-Rooma krooniku, tsiviliseeritud Tacituse kirjeldused germaani hõimude hulgast. Eks Roomaski olnud õlu tuntud, aga mida oli neil vastu panna karvaste germaanlaste odrast pruulitud ning peale tammekoore veel raudrohu ja mürriga maitsestatud õllele, mida stiilipuhtamad tüübid rüüpasid vaenlase koljudest valmistatud anumatest?

Mercedes Benz ja Autobahn, Blitzkrieg ja Schnaps, Bratwurst ja Sauerkraut on moodsad universaalsed terminid, mida laotakse omamoodi perversse mõnu ja masohhistliku eneseirooniaga üksteise otsa süüdimatus hardcore-porno visuaaliga skandaalses industriaalhitis «Pussy». Olete ju videot näinud? Siis olete üks nendest paarikümnest miljonist, kes seda internetis piilumas käinud on. Muusikakanalite esialgne üksmeelne silmakirjalik boikott oli siinjuures bändi esiksinglile suurepäraseks reklaamiks. Turundusstrateegia on raudselt paigas. Seda enam, et nüüd paistab video ka telekast: kohitsetud kujul.

«Liebe Ist Für Alle Da» on häbenematu ning rõhutatult stiilne, jõulise ornamendiga inkrusteeritud oopus. Alates maskuliinsetest ballaadidest ning lõpetades räme-meloodilise teutooni kitarripürotehnikaga hästi läbi tunnetatud, küps ning kübeke müstiline. Mõttetihedusega mitte just liiga ülekoormatud, samas ikkagi mänguline plaat, mis on üsna ühtlase tasemega algusest lõpuni. Kulminatsiooni jõudva suguakti rütmis raiuvad kidrarifid, industriaalelektrooniline saund ja rahuldatud armastuse viisil jõmiseva litsentseeritud pürotehniku Till Lindemanni madal vokaal. Seda Rammsteinilt oodatakse ja seda meile ka pakutakse.

Kommentaarid

Nädala plaat

Märksõnad