Nii madinat ja naeru kui seksi ja pisaraid

Andrus Tuisk filmivõtetel. Foto: Taivo Tenso / Filmivabrik

Hea sõber! Oled oodatud uue eesti mängufilmi «Pangarööv» esilinastusele 22. oktoobril, ütleb kutse. See päev on täna.

Kutselt põrnitseb vastu Hannes Kaljujärv, püstol tätoveeritud käes. Kõrval lause: «Kiirtee paradiisi». Loodetavasti ei saja kinolagi jälle alla!

Režissöör Andrus Tuisk, teie nimi, vabandust, ei ütle avalikkusele veel kuigi palju, ehkki olete kahe hea lühifilmi, «Ringi» ja «Perebisnesi» – viimane on võitnud Mannheimi-Heidelbergi festivalil ka parima lühifilmi tiitli – autor. Seega – saagem tuttavaks!

Ütleme siis nii, et ma olen mees nurgast. Aga juba vanasõna ütleb, et õiged k...mehed tulevad nurgast. (Naerab.) Las parem tehtud tööd kõnelevad minu eest.

Leiba teenite te reklaamfilme vändates, teie ampluaa on seinast seina, alates Niguliste kirikus filmitud, palju elevust tekitanud reklaamist, milles armulaualeib on asendatud krõpsudega, kuni hiljutiste Keskerakonna valimisklippideni välja.
Noorema põlve eesti filmilavastajate jaoks on see vist üsna tavaline, et mitte öelda paratamatu elukutse, ehkki keegi seda afišeerima ei kipu. Mida head ja mida halba võiks selline taust päris filmi jaoks kaasa tuua? 

Sa õpid reklaamidega seda, kuidas oma lugu/ideed paremini vaatajani viia. Ja kuna mina olen see n-ö mainstream’i mees, siis mulle tuleb see kasuks. Mulle meeldib, kui vaatajad minust aru saavad. Dramaturgia allub siiski kindlatele reeglitele. Mida halba...? See võiks olla küsimus pigem autorifilmi esindajatele.

«Pangarööv» jõuab ekraanile eesti filmi kohta üpris tagasihoidlikul moel – ei võimsaid välireklaame ega lehepindu, isegi pressiesindaja, rääkimata produtsendist, pole kordagi helistanud ja sisendanud, kui hea film on sündinud. Samas pole ka kontekst kuigi optimistlik – vähemasti selles mõttes, mis puudutab tänavuste kodumaiste mängufilmide vaadatavust. Ütelge kolm põhjust, miks peaks «Pangaröövi» vaatama minema!

Esiteks näitlejate pärast. Hannes Kaljujärv (mängib vanglast vabanevat Madist – toim) teeb võimsa rolli. Samuti Henri Kuus (mängib Madise õepoega Hannest – toim) ja tegelikult ka kõik teised.

Teiseks on «Pangaröövis» olemas lugu, millele saab kõik 1,5 tundi kaasa elada. On nii madinat ja naeru kui seksi ja pisaraid... – film lihtsale inimesele, puhas draama! (Naerab.)

Kolmandaks pole väheoluline seegi, et masu ja konkurents on kinopiletite hinnad väga soodsaks muutnud. (Naerab jälle!)

Nagu «Vashaski» on «Pangaröövi» üheks peategelaseks poiss, kes tunneb puudust isaautoriteedist, otsides seda neilt, kes suudavad jõu vastu seada jõu ehk kui lüüakse sind, löö vastu! On see lihtsalt kokkusattumus või viitab probleemile, mis on siinses ühiskonnas kuidagi iseäranis aktuaalne?

«Vashaga» ei seo «Pangaröövi» mitte midagi. Meie film on näiteks hoolivusest – hoolivus on aga nagu vorm, mille iga inimene täidab oma sisuga. Ehk – vanglast vabanev Madis näitab Hannese vastu üles hoolivust, lähtudes oma taustast ja sisust.

Samas on ka Hannes tühi anum, kellega mitte keegi ei soovi tegeleda ja selle anuma täidab (juhuslikult, isegi vastu tahtmist) endine vang. Põhimõtteliselt oleks seda võinud teha ükskõik kes. Ja «Pangaröövi» lõpp näitab, et jõu vastu jõu seadmine ei vii kuhugi.

Nii et meie film on pigem paradoksist – inimene läheb tagasi vangi, kui ta üritab teha head.

«Pangaröövi» on kirjutanud Mihkel Ulman. Mis asjaoludel see üldse sündis ja millega teie tähelepanu köitis? Ja on see nüüd ikka seesama piisavalt kõva ja seda õiget tunnet ihusse süstiv lugu, nagu te kunagi nimetasite pika filmi juurde asumise eeltingimusena?

On küll. Võib muidugi vaielda, kas just sada protsenti «tugev», aga see õige tunne on «Pangaröövis» olemas. Nagu teada, on ilu vaataja silmades. Ega «Pangaröövi» ole asjatult juba neljale festivalile (Montreal, Helsingi, Mumbai ja Kairo – TT) valitud, ju siis selles midagi ikka on...

Jah, alati saab paremini. Ehk on jäänud üht-teist selle taha, just ideelises plaanis, et ma pole projektiga seotud päris nullist. Et olen pidanud teemat enesele sobivaks tegema, leidma selle oma tahu. Algselt kirjutati see ju siiski lastefilmiks, mis transformeerus draamaks. Mingeid asju ümber ehitada on alati raskem kui nullist peale alata. Vormiliselt on aga kõik paigas.

Vormiliselt – see tähendab...?

Mulle meeldib kasutada tüüpilist filmikeelt, et rääkida ebatüüpilist lugu (ideed). Et rääkida lugu edukalt, pead sa seda rääkima vaatajale piisavalt äratuntavalt. Kui keegi sind ei kuula ega saa sinust aru, ei jõua ka sõnum pärale.

Ma arvan, et «Pangarööv» on rahvafilm, või peaks ütlema, et vaatajafilm, sest siin on hõlpsasti jälgitav lugu, mis tahab ütelda, et unistused on alati ilusamad/kergemad/vabamad, kui need on veel unistused, niipea aga, kui sa asud neid täide viima, pead olema valmis tegema valikuid, mille tasuks ei ole alati küünaldega tort.

Elu kepib alati sind, mitte sina teda?

Täpselt!

Uus eesti film

•    «Pangarööv» on lugu vanglast vabanevast Madisest, kes plaanib Lõuna-Eestisse kirjapruudi juurde sõita, et seal rahulikku vanaduspõlve pidada. Esimesel vabaduspäeval kohtab ta oma õepoega Hannest, keda kiusatakse koolis ega armastata kodus. Madis lubab poisile, kelle kinnis­ideeks on panka röövida, olemaks keegi, eluõpetust anda.

•    Eelarve on 6,4 miljonit krooni.

•    Alates reedest linastub «Pangarööv» Tallinna Coca-Cola Plazas, Tartu Cinamonis ja Ekraanis ning Pärnu Mai kinos.