/nginx/o/2009/10/20/253326t1hff5b.jpg)
Idasakslaste uudishimu kapitalistliku lääne seksiäri vastu kasvas järsult pärast Berliini müüri langemist. 20 aastat hiljem täheldatakse Saksamaa idaosas aga üha sagedasemat nostalgiat müüri kukkumisele eelnenud seksuaalelu järele.
1989 – aasta, mil kadusid Ida-Saksa seksitabud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raudse eesriide purunemise järel tunglesid tuhanded idasakslased Lääne-Saksa seksipoodidesse, kuna kommunistlikus Saksa Demokraatlikus Vabariigis olid pornograafia ja prostitutsioon suured tabud, mida režiim pidas kodanliku allakäigu ilminguteks.
«See oli suurest süütusest sündinud uudishimu,» meenutas Saksamaa idaosas Leipzigis elav 70-aastane sotsioloog ja seksiekspert Kurt Starke. «Paarid läksid seksikauplustesse, aeg-ajalt ka koos vanaemadega, kel laps käevangus. Tahtsime avastada kõike, mida läänel oli pakkuda.»
Pärast ühiskonna vabanemist köitis pornograafia idasakslasi massiliselt. «Oleksime saanud seda müüa vahetpidamata,» ütles 55-aastane Wolfgang Förster, kes müüs tollal pornovideoid mustal turul ja asutas Dresdenis ühe esimestest striptiisiklubidest.
Seksiäris laiutavat tühimikku tõttasid juba 1990. aastal, mil Saksamaa ametlikult taasühines, täitma lääne ettevõtjad. Mahakäinud Ida-Saksa linnade lähedal võis näha prostituutide autokaravane ning ukse avasid odavad seksipoed.
Saamatud amatöörid
«Tüdrukutele meeldisid Ida-Saksa kliendid, kuna nad olid õrnad ja kartlikud,» rääkis Förster, kelle klubi paiknes ühe nn mobiilse bordelli lähedal. «Kuid nad kurtsid läänest tulnute üle, kes arvasid, et rahaga saab ükskõik mida osta.»
Försteri sõnul muutus olukord siis, kui prostitutsiooni reguleerivad seadused vastu võeti. Seejärel suleti paljud lõbumajad ja «ettevõtjad» kadusid. Paljude puhul oli tegemist amatööridega, kes ei olnud läänes suutnud hakkama saada.
Samal ajal suurenes järsult seksikaupluste arv, nende seas hõivas juhtpositsiooni Lääne-Saksa poekett Beate Uhse. Ent kohe, kui uudishimu vibraatorite, dildode ja teiste seksilelude vastu kahanes, vähenes ka idasakslaste nõudlus sääraste poodide järele.
Vabamad kui praegu
Oma rolli mängis ka rahapuudus. Riigi taasliitmine oli keerulisem kui paljud eeldasid ning Saksamaa idaosas on töötus ka praegu märgatavalt kõrgem kui läänes. Ka Beate Uhse teenib endiselt enamiku kasumist jõukates Lääne-Saksa liidumaades.
Vahepealsetel aastatel on idas pead tõstnud nostalgia «armastuse järele nii, nagu see oli varem». «Mehed ja naised sõltusid tollal iseendi kujutlusvõimest. See tegi seksi vähem närvesöövaks,» arvas 67-aastane Berliini kirjanik Jutta Resch-Treuwerth, kes kirjutas 20 aasta vältel noortele idasakslastele suhtekolumni.
Sotsioloog Starke sõnul olid Saksa DV taolises jäigas riigis inimesed, eriti naised paradoksaalsel kombel oma seksielus vabamad kui läänes. Parem ligipääs kõrgharidusele ja töökohtadele, tasuta abordiõigus ja rasestumisvastased vahendid ning heldekäeline perepoliitika tagas naistele idas tollal kaasaegsema rolli kui läänes, usub Starke.
Tollal tehtud uurimustest selgub ka asjaolu, et Ida-Saksa naised näitasid voodis initsiatiivi üles tihedamini ja jõudsid ka orgasmini sagedamini kui nende lääne sookaaslased. «Ida-Saksa naised ei rääkinud tundide kaupa oma orgasmist, vaid lasid end vabaks,» ütles Starke.