Internetiajastu megastaar Dub Fx väisas Pärnut

Dub FX Beach Clubis. Foto: Janek Põldots

Reede õhtul jõudis mööda Euroopat tuuritav

beatbox

'iartist Dub Fx Pärnusse, kus ta andis õhtu jooksul lausa kaks kontserti.

Dub Fx'i esimene ja suurem etteaste toimus Pärnu kontserdimajas, kuhu tuldi teda kuulama üle Eesti. Nii saalis kui rõdul polnud vaba istekohta just lihtne leida ja tuttavad näod Tallinnast, Tartust, Rakverest ning Viljandist polnud mingi haruldus, küll oli seda Dub Fx'i etteaste.

Benjamin Standford, esinejanimega Dub Fx on artist, kes annab üksinda välja terve bändi mõõdu. Oma muusikas jätab ta kõrvale kõik muusikalised instrumendid ja vaid oma häält kasutades tekitab sedavõrd psühhedeelse õhkkonna, et kehadel on lihtne kontrolli kaotada. Stiililiselt liigitab ta oma muusika psühhedeelseks ja trip hopiks.

Kontroll kadus nii mõnelgi: saali nurgad täitusid sinna tantsima kogunenud inimestest. Vahva oli vaadata, kuidas noorte seas ei jäänud kehade liigutamisega tagasihoidlikuks ka neljakümnendates naised. Vähe sellest, nii mõndagi lugu oskasid nad kaasa laulda.

Laulusõnu teadsid paljud teisedki ja tundus, et rahvas oli eelnevalt ennast Dub Fx'i loominguga põhjalikult kurssi viinud. Olles ise vaid poolteist kuud tema loominguga põhjalikumalt tutvunud, leidus minulgi ohtralt äratundmisrõõmu albumilt „Everythinks A Ripple“, mida ta tutvustas koos tüdruksõbra Flower Fairyga, kellega nad esitlesid avaloona „The Rain Is Gone'i“, ning veel lugusid, nagu näiteks „Wandering Love“ ja „Time Will Tell“. Flower Fairy hääl kõlab minu arust nii eriskummaliselt, et see kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Vähemalt on ta originaalne.

Dub Fx'i soololaulude ajal tegeles neiu lava peal peamiselt oma digifotoaparaadiga ja emotsioonide lähemale toomiseks võis laval olev kaameramees nii mõnegi kilomeetri maha joosta, et kaugemal istujateni suurel ekraanil kohati lausa transsi vajunud Dub Fx'i ja Flower Fairy kehakeelt edastada. Paraku ei kohta just sageli nii vinget vaatepilti, kus artistid füüsiliselt muusikasse nii sügavalt sisse elaksid. Säärase pühendumusega suutsid nad mikrofoni käest kätte vahetades kahekesi täita kogu suure lava.

Dub Fxi kontserdid näevad välja täpselt sellised, nagu tema esinemised tänavamuusikuna, mille teekonda alustas ta Itaalias, šokeerides sellega oma ema, kellele selline mustlaslik elustiil ei meeldinud.

Dub Fxi esitlus näeb iga loo puhul välja selline, et ta ehitab oma laulud nullist üles, alustades üldjuhul trummidest. Olles trummidega lõpetanud, salvestab ta need nina all oleva jalapuldiga ja paneb trummid kordama. Seejärel tulevad erineva kõrgusega hõiked, kohati lausa nii madalad nagu kurgulauljatel. Vajaka ei jää ka kõrgete nootide püüdmine ja hääle käristamine.

Kui muusika loomisega on valmis saadud, alustab ta laulmist ja vahel räppimist. Räpib ta nii, nagu teeks seda kolm inimest: oma tavalise tämbriga, madalama ja üldse mitte tema loomulikku häält meenutava tämbriga ning kolmandaks kergelt heeliumliku efektiga. Eriti lahe on kuulata, kuidas ta räppides madala ja heeliumliku häälega kahekõne loob. Seda tegi ta loos „Step On My Trip“.

Pööraseks lähevad lood siis, kui ta bassi tegema hakkab. Bass on nii läbitõmbav ja judinad varvastest juusteni on konstantseteks kaaslasteks iga kord, kui mõni bassikäik tuleb. Need on nii jõulised, et kõik inimesed seda välja ei kannatagi. Oma osa mängib selles loomulikult hea akustikaga ruum, vaevalt tänavaesitlustel see kedagi häiriks.

Minu kaaslasel hakkas näiteks kontserdi teisel poolel pärast vaheaega, mis kümnelt minutilt sujuvalt kahekümnele venis, vibreeriv bass kõrvadele, mistõttu tal tuli lugude jõulisust summutada näppe kõrva toppides. Kuniks kõrvad vastu pidasid, talle siiski meeldis. Ei tea küll millest, aga ka eesistuv naine veetis kontserdi teise poole pea jalge vahel, kuni keset kontserti püsti tõusis ja lahkus.  

Äärmiselt hea meel on mul esitatud lemmiklugude „Intensions“ ja „Love Me Or Not“ üle. Samuti kõlasid peaaegu kõik Dub Fx'i hitid: „Sooth Your Pain“ , „Society Gates“ ja „Love Someone“. Viimast tegi ta kontserdil kaks korda, alguse poole ja viimase loona, kui terve saalitäis inimesi püsti tõusis. Need hitid liigutasid arvatavasti rahvast kõige rohkem, ega asjata ole nende laulude tänavaesitlusvideosid

youtube

'is kuulatud peaaegu kahel miljonil korral.

Miskipärast ei esitanud ta minu arvates ühte albumi paremat lugu „Fly With Me“, kuid see mind ei häirinud, eufoorias olin ikka.

Teine etteaste oli Dub Fx'il ja Flower Fairyl Beach Clubis, kus nad olid peaesinejateks "DJ Festil". Seal kulges nende etteaste palju tempokamalt. Kui kontserdimajas pani toolil nihelema keskmiselt iga kolmas lugu, siis klubis olid kõik lood tantsukad. Kontserdimajas kestis kontsert koos vaheajaga kaks tundi, Beach Clubis piirdusid nad poole tunniga.