Uued plaadid

Kraftwerk The Mix (EMI) Foto: Pm

Sulam

Ütlen liialdamata, et maailmaajalooliselt suur sündmus on Kraftwerki kaheksa olulisema albumi uuesti väljaandmine (kolme esimest nad ise enam eriti ei meenuta). Kui inimest vähegi kultuur huvitab, siis popmuusika osas on Kraftwerk üks tähiseid, sama tähtis kui biitlid. Seejuures eksib see, kes peab neid mingiks staatiliseks seisundimuusikaks. Vastupidi, Kraftwerk sümboliseerib loomingus liikumist ja on loomult kineetiline. Võttes inspiratsiooni kiirteedest, rongidest, autodest, jalgratastest, robotitest ja muudest liikuvatest masinatest ning olles esimene suur masinamuusika bänd, illustreerib Kraftwerk moodsat maailmatunnetust, aga teeb seda nii hubaselt, et isegi veendunud masinamuusikavastane Gunnar Graps pidas seda soojaks ja hingega muusikaks. Jah, isegi mitteelektrooniline muusika, paljude jaoks n-ö päris muusika ei oleks Kraftwerki pärandita sama. «The Mix» sobib noorele alustuseks hästi, kogenud kuulaja jaoks on kena kvintessents: tantsumiksid hittidest «Autobahn», «Trans-Europe Express», «Musique Non-Stop» on kavalalt ja maitsekalt teostatud.

Valner Valme

Kraftwerk
The Mix
(EMI)

Hinne 5

---------------------

Äge müra

Ma ei ole müramuusika massiline austaja, sest ühe My Bloody Valentine’i või Suicide’i kohta on sada halba bändi, kel pole piisavalt andeid, et müra muusikaks vormida ja kes arvavad, et rõve saund on kohe suur kunst. Sama arvasin ka selle Brooklyni bändi kohta nende esimese albumi aegu. Tuleb välja, et see on hea bänd.

Teisel albumil suudavad nad oma ideed välja mängida ja nende müra veenab, sest see on muusikaga põhjendatud ja labaselt öeldes võib kinnitada, et plaat rokib (paar korda aastas võib seda väljendit ju kasutada). Aga mis meil rokkimisest oleks, kui poleks meisterlikult väljajoonistatud meloodiaid. Muusikaliselt mitmekesine teos, esteetika on fuzz ja noise, aga suundi on mitu, bauhausilikust gootirokist vana OMD laadse süntpopini. Ja kõik see seisab veel kenasti tervikteosena koos.

Valner Valme

A Place To
Bury Strangers
Exploding Head
(Mute)

Hinne 4

----------------------------

Beibepoppi

Nõmedate nimedega bändides Best B4 ja Slobodan River karastunud Ithaka Maria Rahula esimene sooloplaat. See on plaat, mis on kõike natuke. See on natuke täiskasvanud ja natuke lapsik, natuke tantsumuusika ja natuke rokitšiki atitüüdimuusika, natuke metsik ja samas natuke kalkuleeritud. See ei ole ühtegi neist asjust liiga palju. Rootsi produtsentide abiga on Ithaka salvestanud 16 raadiosõbralikku IKEA-popi pala, millest mõned («The Doll») haaravad kaasa. Plaadi lõpupoole on tahetud ka natuke ekstsentrilisemaks muutuda, sealt siis plaadi parimad hetked, nagu «Place Like Hell» ja «My Way», esimeses kohtame rockabilly-elementi ja teises džässi. Kuid Ithaka Maria «kauni raadiovambi» laulumaneer on oma formaadis nii kinni, et see ei solguta väga albumi korralikku, kuid igavat loomust. Võinuks olla mõni pisut riskantsem sissepõige moodsamate tantsubiitide maailmagi.

Janar Ala

Ithaka Maria
A Little Wicked
(MIG Music)

Hinne 3

------------------------

Jummel, Tummel

Ka Eestis esinenud rootsi bänd viljeleb neljandal albumil samasugust mölluetnot nagu ukraina Haydamaky, prantsuse Les Négresses Vertes, moldova Zdob Si Zdub, belgia Jaune Toujours või ameerika Gogol Bordello. Tummeli pungiliku atitüüdiga, kuid skandinaavialikult kõrgprofessionaalselt teostatud omaloomingus annavad tooni balkani ja klezmeri jooned, tunda on ka mustlasmuusika ja isegi americana atmosfääri. Kuid seegi pole kõik – «Bhangri La» kasutab, nagu ka pealkiri viitab, bhangra’t ja groteskne «Weiss Trash» on toimelt puhas disko. Plaadi peal kena kuulamine, kuid kontserdil kindlasti vastupandamatu.

Joosep Sang

Tummel
Payback Time (Tummel)

Hinne 4

-------------------------

Dändide kunstiline kvaliteetpopp

Yello on bänd, kus täitsa tahaks ise olla. Kuid ekstsentriliste, dünaamiliste ja elegantsete Šveitsi härrasmeeste duo on püsinud muutumatus koosseisus aastast 1979, nii et šansid on suht väiksed. Lüürik-kontseptualist-vokalist Dieter Meier ning helilooja Boris Blank näevad välja nagu pururikkad dändid-pleiboid, kes nad muide ka on. Ja esimesed miljonid ei tulnud neil kusjuures muusikaga. Samas ei saa nende jälgi popkultuuri elektroonilise muusika sektsioonis alahinnata. Kummalisest minimalistlikust avangard-disco’st, kus elu toimus nagu mingi happelise komöödiafilmistsenaariumi taktis, on värskel albumil jõutud hoopis sügavama sisuni, mis on mänguline, ent samas tõsine. Kohati võib nende küpseid helilisi emotsioone kõrvutada irreaalsete Lynchi-Badalamenti parimate hetkedega. Ja kui aus olla, siis on ka nende varasematest albumitest midagi Ennio Morriconet meenutavat läbi voolanud. Visuaaliat ei saa Yello kontseptsioonis alahinnata. Seega tasub selle electro-digital-jazz-albumi peatset kontsert-DVD-d samuti oodata.

Margus Haav

Yello
Touch Yello
(Universal)

Hinne 4

-------------------------

Wal-Mart esitleb: kolm ühe hinnaga

Kiss on hea näide sellest, kuidas nooruses tehtud näomaaling tagab muretu keskea ning kindlustatud vanaduse. Nõukaajal kuulati Kissi siinmailgi, ehkki Alice Cooper oli kõvem sõna. Küll aga rokkis täiega iiris «Kiss-Kiss», mis sulas suus siirupiplönniks. Ka aastal 2009 künnab Kiss 70ndatel alustatud glämmrokivagu ning püsib enam-vähem vormis, ehkki «Sonic Boomi» rifid ja refräänid kipuvad rohkest pruukimisest kuluma. Rokenrolliklounide uut plaati reklaamitakse kui bändi parimat viimase 30 aasta jooksul – väide, mida pole võimalik kontrollida, sest vaevalt leidub enam kedagi, kes oleks kogu Kissi kataloogiga tuttav –, säästukett Wal-Mart levitab seda USAs ja Kanadas «eksklusiivse» pakina, kuhu lisaks albumile kuulub boonus-CD «Kiss Klassics» (hittide uussalvestised – no milleks küll? Nagu originaalid poleks piisavalt head!) ning DVD Buenos Airese laiviga. Kolm-ühe-hinnaga-müük mõjub magedalt ega jäta klassikutest tugevat muljet. Aga tugevad nad – kõigele vaatamata – ikkagi on.

Mart Juur

Kiss
Sonic Boom (Roadrunner)

Hinne 3

------------------------

Cashi nimekiri

«The List» on äärmiselt oluline kantrialbum, samal tasemel plaat nagu Robert Planti ja Alison Kraussi meistriteos «Raising Sand» (2007), mida kuulasid isegi need, kes kantrit muidu silmaotsaski ei kannata. Küllap läheb nõnda ka Rosanne Cashiga ja mul on sellest selge rõõm. Mida rohkem head muusikat inimesed kuulavad, seda paremaks nad ise saavad. Lugu «The Listi» taga on järgmine: 1973. aastal, kui Roseanne sai 18 ja lõpetas keskkooli, kinkis Johnny tütrele nimekirja oma saja lemmiklauluga. Listis oli folki, bluusi, kantrit, gospelit, protestilaule ja rokki. Nüüd, palju aastaid hiljem, salvestas Rosanne plaadi, kus kõlavad 12 lugu sellest valikust. «The List» pole tavaline kaverikogumik, vaid hinge ja mõttega kokku pandud põimik. Roseanne on võrratu laulja ning külalised, keda ta plaadil võõrustab, on andekad ja head: Elvis Costello, Bruce Springsteen, Jeff Tweedy ja Rufus Wainwright. Ma ei tea, mis plaanid teil muidu olid, aga kui keegi plaanis sel aastal soetada ainult ühe kantrialbumi, siis…

Mart Juur

Rosanne Cash
The List
(Manhattan)

Hinne 5

-----------------------

Kogupere-indie-estraad

Üks joon Henrik Esse ja ta seksoundikate seltsiliste juures tundub siinkuulajale muutumatult sümpaatne teist plaati jutti. Mõõdutunne. Roisu-Õunte tunamulluse debüüdi 11 vinjetti mahtusid 30 minutisse; tänavu­sed kümme impressiooni hõljuvad mööda 34ga. Mõistlik, väga. Muusika, enam-vähem enamasti, on samuti meeldivavõitu. Heakõlaliselt poolestraadilikul, laupäevaennelõunapäikeseliselt pehmel, retrolikul ja kvaasipsühhedeelsel, pealtpaista pealetükkimatul ja pretensioonitul, salamisi pisiambitsioonikal indie-moel. (Mil küljes muu hulgas kaasarranžeerijate Rein Fuksi, Rivo Järvsoo ja Tõnis Kenkmaa näpujäljed.)

Punnidest-täppidest-näppudest rääkides – pannuks muidu südamerahuga neli miinus, kui mitte see kohatine kibetunne, et endistviisi on kaalukaimal Õunal viisipidamise departemangus mõnevõrra kasvuruumi.

Tiit Kusnets

Bad Apples
The Autumn People (Seksound)

Hinne 3

----------------------

Psühh­veteranid

Canterbury koolkonnaga seonduv prantsuse-inglise progepsühhedeelia lipulaev Gong on vahelduva eduga tegutsenud juba üle 40 aasta. Bändi asutajaliikmed Daevid Allen ja Gilli Smyth on üle 70. Albumit «2032» peab bänd klassikalise Radio ­Gnome Invisible triloogia («Flying Teapot», «Angel’s Egg» ja «You») jätkuks. Kaasa teevad mitmed muusikud, kes mängisid bändis 70ndate keskel, eeskätt kitarrist Steve Hillage. Produktsioon on paratamatult kaasaegsem, isegi pisut steriilne ja samuti ei veena veteranide kohatised katsed kõlada noortepärasemalt (aeg-ajalt võib kuulda räppimist). Kuid momendid, mis tuletavad meelde klassikalise Gongi kosmilist narkootilist psühhedeeliat, on siiski võrratud ja Hillage’i atmosfääriline kitarrimäng ei valmista pettumust. Eriti tasub esile tõsta lõpuinstrumentaali «Portal». Nii et kokkuvõttes ikkagi õnnestunud sooritus.

Erkki Hõbe

Gong
2032
(G-Wave)

Hinne 3