Nädala plaat

The Flaming Lips Embryonic (Warner) Foto: Pm

The Flaming Lips

Embryonic

(Warner)

Hinne 4

Kikilips teeb mehe šikiks

Flaming Lipsi 12. album. Ütlekski, miks see Oklahoma Cityst pärit 26 aastat tegutsenud ekstsentrikute jõuk nii vinge bänd on.

Esiteks, nad on algusest peale ajanud oma rida, pannud hullu, eksperimenteerinud laial rindel, manipuleerinud publiku ja muusikatööstusega, nimetame nii nende käitumist pressis kui muusikaliselt ekstreemseima näitena albumit «Zaireeka» aastast 1997, mis koosnes kolmest CD-kettast, mis tuleb korraga eri masinatesse mängima panna.

Teiseks. Vaatamata sellele, et nad teevad, mis tahavad, ja tahavad nad sageli suht imelikke asju, ei viljele Flaming Lips mingit kuulatamatut avangardi, vaid nad on lihtsalt nii andekad härrad, et kogu kunsti juures on nende muusika taevalik. Mida on ju osa parimast psühhedeeliast olnud 60ndaist peale, mainiks või üht kummalisimat isikut selles vallas Syd Barrettit. Flamingule kukuvad Grammyd ja muud karikad ja nende (viimase kümne aasta) plaadid müüvad korralikult, aga nad ei ole oma hinge kuradile müünud. Mida tõestab ka käesolev veider anti-pop-album.

Kolmandaks. Kuigi Flaming Lips on ajanud juba üle veerand sajandi üht joont, st kogu nende looming on vaadeldav ühtse eluteosena, ei tähenda see, et Flaming Lips oleks üks neid bände, mis teeb eluaeg sama plaati või selle variatsioone. Vastupidi, iga Lipsi plaat on etteaimamatu ja võib erineda eelmisest nagu öö päevast.

Veidi olnust. 80ndail tegi Flaming Lips mõnes mõttes punki, ainult et see oli psühhedeelia, nende kreisi mõttelaad ja võib-olla ka tollane muusikaline tahtlik tahumatus kandsid aga punk-atitüüdi. Kenasti iseloomustab 80ndate Flaming Lipsi nende tollast loomingut koondava kogumiku pealkiri, mis tõlkes kõlab nii: lõpuks on punkrokkarid hakanud hapet võtma. 90ndate esimesel poolel lisas Lips oma müraesteetikasse ja psühhtrippidesse tugeva annuse meloodiat ja mõrkjat melanhooliat, parim album sellest perioodist minu arvates «Transmissions From The Satellite Heart» aastast 1993.

Pärast sõgeda aju metsikut kombot «Zaireeka» tegi Flaming aastal 1999 aga ühe maailma kauneimaist albumeist (näiteks Airi «Moon Safari» kõrval) – «The Soft Bulletin». Selle kohta kirjutas üks ameerika kriitik, et seda kuulates on tunne, nagu tantsiks jumalaga taevas, ainult et ma ei tea, kas me tahaks elada jumalas, kes on tugeva laksu all.

Nullindate alul järgnes veel üks sillerdav psühhedeeliapärl: «Yoshimi Battles The Pink Robots» (2002). Yoshimi tähistab siin muide Jaapani kosmoserütmide grupi Boredoms üht põhitrummarit Yoshimit.

Aga siis tuli 2006 ja Lipsi eelmine album «At War With The Mystics», mille üle isegi paljukuulnud müramaanid nurisesid, et see on liig. Album on nimelt meelega üle kompressitud, see aga ei tähenda laialivalguvat plokkide ja pedaalide müra, vaid kõrgprodutseeritud ja ülitihendatud digimüra, mille puhul näiteks kidrasaund tungib läbi luude. Mulle meeldis. See ei tähenda, et mulle ei meeldinuks eelmine Flaming Lips või järgmine Flaming Lips. See on bänd, millel on alati midagi uut öelda, ja uuel albumil on ohtralt vaikset, kosmilist, laialivalguvat, sosistavat, sõrmitsevat psühhedeeliat, sellist seksivaba mõttemuusikat, mida popmaailmas praegu palju ei tehta, mida saab endale lubada vaid mõni selline bänd nagu Flaming Lips, sest kui uus grupp sellise plaadiga välja tuleks, ei pööraks neile ilmselt tähelepanu ei uut otsiv NME, vana mäletav Mojo ega kõrgelaubaline Wire, rääkimata sellest, et need palad muutuksid popiks myspace’is või et neid sikutataks ükshaaval alla, sest efekt puudub.

Efekt tuleb esile aga inimese jaoks, kes viitsib terve selle topeltalbumi mõõdus ajuoopuse läbi kuulata, eelarvamusteta endasse lasta ja tulemus võib olla sama vabastav nagu Veiko Õunpuu uue filmi «Püha Tõnu kiusamine» järel.

Jeerum, see internetikildude ajastu. Filmi ei vaata ju keegi stseenide kaupa ega sikuta netist tükikesi sellest. Uus Flaming Lips ongi film. Pilt on teie peas olemas, vajutage lihtsalt õigele nupule, ja ärge öelge, et vanamoodsates peades selline nupp puudub.