Ugalas seikleb limonaadisiga

Ugalas seiklevad Limpa ja sõbrad. Foto: Jaanus Laagriküll

Nüüd, mil sügis on Eestis täie õiguse kätte saanud ja ilmad üsna hulluks pööranud, on just paras aeg sättida sammud teatrisse.

Ja mis võiks olla parem ühest toredast koguperetükist, nagu pakub Viljandi Ugala?

Kindlasti soovitan ma Ugala uuslavastust, Andrus Kivirähki «Limpat ja mereröövleid» vaatama minna neil, kelle väärtushinnangud ei ole veel paika loksunud, ehk neil, kes ei tea, et lastele on külas viibides lubatud kõik, muu hulgas jalgupidi toolil trampida, toidust keelduda ja rumalaid sõnu kasutada.

Ning muidugi kaanida liitrite kaupa limonaadi, sest sellega ei kaasne muud muret, kui et limonaad võib otsa saada. Kui see kõige hullem peakski juhtuma, toob isa kohe poest uue pudeli.

Kui teile aga meeldib vahel mõnda kaisulooma nunnutada, siis teadke, et õigem on see hoopis nurka virutada ja «Peerukott!» karjuda.

Täpselt sellised käitumisjuhised «Limpa ja mereröövlid» annab.

Tabamata iroonia

Üritasin oma soovituses olla irooniline. Ka lavastuses püüdsin ma irooniat tabada, kuid see jäi paraku leidmata. Nagu ka mõte, miks Viljandi lugupeetud teater oma 90. hooaja avalavastuseks just selle loo valis.

Ma ei kuulu sugugi nende lapsevanemate hulka, kelle arvates peab iga lastele mõeldud teos sisaldama suures annuses moraali ja kes eelistavad õhtujuttudena Charles Perrault' muinasjuttude originaale («Punamütsike» teatavasti lõpebki vanaema ja sõnakuulmatu lapse ärasöömisega). Siiski meeldivad mulle lood, mis toetavad levinud käitumisnorme või vähemalt juhivad tähelepanu sellele, mis võib juhtuda, kui neid eiratakse.

Olen ka suur Andrus Kivirähki loomingu austaja ning harjunud, et sealne maailm on sageli ebatavaline või groteskini paisutatud, kuid koguperetüki puhul eeldan, et see mahub siiski teatud piiridesse.

«Limpa» loo puhul lisandub veel üks valulik teema, mida riigiteater peaks ehk vältima. Nimelt ühe kindla kaubamärgi reklaamimine. Liiati ei ole see toode tervislike killast ning samal ajal on lasteaiad ja koolid ühinenud tervist edendava liikumisega, mis kutsub üles eelistama eestimaist ja puhast, mahla ja puuvilja.

Jah, ka säärased teemad võivad äärmusteni viia - meenutagem kas või presidendiproua ja transrasvade skandaalikest. Aga see, kui niisuguse teadlikkust suurendada püüdva liikumise kõrval propageeritakse sõna otseses mõttes suhkrut ja gaase täis joogi ületarbimist, muudab ikka morniks küll.

Seda enam et viimse hetkeni oodatud tervendav moraalisüst jäi tulemata. Limpal oli ülearu suurest kogusest limonaadist hetkeks küll silmanähtavalt halb, kuid see möödus nii pea, kui oli vaja tegutsema asuda. Loo lõpul nõudis ta taas ohtralt limonaadi, mida heatahtlikud võõrustajad lahkesti ka lubasid. Eks laps tea ju ise paremini, mis talle hea on, eriti külaline.

Suur hulk pikki dialooge

Tegelikult ei saanudki vaene Limpa limonaadi kätte kannatama jääda ja tegutsemisest loobuda, sest seda viimast kippus nagunii napiks jääma. Andrus Kivirähki tekst on niivõrd nauditav, et dramatiseerija ja lavastaja Oleg Titov ei ole raatsinud suurt midagi sellest välja jätta.

Aga eriti nauditavad on Kivirähki tekstid siis, kui sul on aega raamatut lugeda. Lavastuses kujuneb neist paraku suur hulk pikki dialooge.

Dialoogid iseenesest on ju vahvad, ent kui lastelavastuses järgneb üks tekstiline uperpall ja sõnamäng teisele, pakkudes vahepeal tekstiliselt rikkalikku tegevustikku, väsib ja tüdib väike vaataja ära. Ja mitte ainult väike vaataja.

Pakkus ka naudingut

Teise vaatuse algul kerkis väike lootus, et sõnauputusest on üle saadud ja tegutsema asutud, kuid selle lõpetasid peagi arutelu «õigete» ja «valede» väljendite üle ning korduv ja lohisev linade hingeelu analüüsimine.

Kogu eelnev etteheidete jada ei tähenda, et lavastuses midagi nauditavat ei olnud. Väga toredasti oli lahendatud lugude jutustamine Myraka Silvia Soro muhedatele tekstidele loodud eripalgeliste laulude abil. Ugala uus peakunstnik Jaanus Laagriküll on (nii nagu ka viimatisele jõululavastusele) loonud vaimukad kostüümid ning eriti dünaamilise laisklooma-papagoi kaksiktegelase (ühes neist Arvo Raimo).

Kohati tundis täiskasvanud vaataja, et temagi peale on mõeldud. Näiteks kui tegelased erepunasel taustal Eesti NSV lipu lainetel seilasid ning oma väikest kurjuse impeeriumi luua lootsid.

Needsamad kurjuse kandjad, mereröövliks hakanud Padi (Aarne Soro), Lina (Carita Vaikjärv) ja Tekk (Arvi Mägi) on, nagu pahadega tihtipeale juhtub, oma karakterites värvikamadki kui lavastuse nimitegelane Limpa (Martin Mill).

Limonaadi kaaniva hüperaktiivse jõnglase kõrval oli nauditav jälgida Aarne Soro Padja muutumist salakavalast mereröövlist nostalgiliseks vanaks sõbraks või süütuks padjakeseks, kes kassi pahanduse tõttu tarbetuks muutunud.

Nii põhjendati loos kenasti ära, miks ühest tavalisest padjast sai kole mereröövel. Paljud muud aspektid jäid oma lastelavastuse väärtuses pehmelt öeldes kaheldavaks. Kas või heade ja kurjade võitluse kulminatsioon, isa appihüüdmine, mis mõjus pigem viletsa deus ex machina kui seiklusloo põneva lahendusena.