Jutuks tuleb skinheadlus

Skinheadid Tallinnas homoparaadil.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/EMF

Neljapäeval, 22. oktoobril hakkab Pärnu noorte vabaajakeskuses pihta tänapäeva subkultuure käsitlev loengusari.


Tsükli kell 19 algaval avaüritusel tuleb jutuks palju kõneainet ja vastandlikke seisukohti tekitanud skinheadlus: loeng üritab anda ülevaate nii skinheadluse ajaloost, põhikontseptsioonidest kui arenguist, loengusõna ilmestavad muusikanäited ja teemakohane film, ideaalis peaks kuuldut-nähtut kroonima elav diskussioon.

„Paljud ei tea, mida mõiste "subkultuur" üldse tähendab, nii et ootame inimesi igas vanuses," ütles Kaarel Leping, Pärnu noorte vabaajakeskuse noorsootöötaja, ürituse korraldaja. „See, et tegemist on noorte vabaajakeskusesega, ei tähenda vanusepiiranguid."

Rääkides esimese loengu teemast, tõdes Leping, et selle dikteeris elu ise. Pärnus pole skinhead'e tõesti nii palju, kui neid võib näha Tallinna või Tartu linnapildis, aga nad on siiski olemas.

„Nad siin oma asju ikka toimetavad," nentis Leping.

Paraku on paljudel välja kujunenud väär arusaam, nagu oleksid valge-musta-hallilaigulisi pükse kandvad kiilaspead kõik neofašistid. Vaimust natuke või ka rohkem ära noored, kes sirutavad aina paremat kätt taeva poole ja hõikavad „Sieg Heil!" ning kelle suurimad vaenlased on juudid.

„Tegelikult see päris nii pole, skinheadlus pole alanud neofašismist," väitis Leping.

Mis skinheadlus tegelikult on ja kes on skinhead'id, seda aitab mõista neljapäeval, 22. oktoobril loengul demonstreeritav inglise filmki.

„See on nagu mängufilm, aga mitte päris: seal on palju dokumentaalset," teadis Leping kõnelda.

Lühidalt on kinotükk veel päris lapsest, kes astub skinhead'ide hulka, ja sellest, kuidas kulgeb noor-skinhead'i elu pärast pöördelist sammu.

„Ta on selline skinheadlust seestpoolt näitav film," tõdes Leping.

Kui kõik edeneb nii, nagu koos ühe kamraadiga ettevõtmist vedav Leping on kavandanud, järgneb esimesele loengule hulk teisi. Needki keskenduvad linnaruumis toimuvale, millele esmapilgul ei osata sügavamat sisu andagi, sest neid peetakse sisutuks ajatapmiseks.

Nii on edaspidi kõne all punk, hiphop, heavy metal ehk subkultuurid, mille olemasolu on linnaruumis tuntav, kuid mille sisu ja väljundid on laiemale avalikkusele mõistetamatud. Seepärast vaadatakse neile kõõrdi või neist hoopis mööda. Põhjuseks väikekodanlik mugav arusaam: mida ma ei näe, seda ei saa ju olemas olla.

Jutuks olev subkultuur on erilaadse käitumise ja tõekspidamistega inimeste grupp, mis eksisteerib dominantkultuuris ehk suuremas kõike hõlmavas kultuuris.

Tagasi üles