Suhtlusportaalid – inimliku lävimise lõpp?
17. oktoober 2009, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Facebook, Orkut, Twitter, Rate... Suhtlusportaale, kus sõprade või päris võõrastega asju ajada, nendega näost näkku kohtumata, tekib aina juurde. Mil määral ja kas suudavad need asendada tavapärast inimestevahelist suhtlust?
Vastu
Andres Raid
ajakirjanik
Ma ei tegutse üheski suhtlusportaalis, sest mulle meeldib otsene suhtlus. Asi on selles, et mida rohkem neid kõikvõimalikke keskkondi tekitatakse, seda vähem jääb üleüldse omavahelist tegelikku suhtlust alles ja inimesed võõrduvad üksteisest.
Arvutis toimuv on üsna anonüümne, ja see on viidud absurdini välja. Näiteks tulevased õpetajad, kes praegu alles ülikoolis õpivad, teevad stuudiumi jooksul õppejõule vaid mõne eksami, ülejäänu toimub virtuaalselt.
See pole enam suhtlemine, vaid pigem kohtlemine, ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas need noored oma tulevases elus pedagoogidena hakkama saada kavatsevad, kui neil pole peaaegu kunagi tulnud oma seisukohta selgitada, seda kaitsta. Virtuaalne suhtlus on täiesti hingetu, emotsioonitu. Kui kedagi selline viis rahuldab ja sellest piisab, siis palun, aga kui ei piisa – nagu näiteks mulle –, siis sooviks ikka näha elusat inimest.
Samas arvan ma, et lastele seda keelata ei saa, kuid neile tuleb selgitada, mida suhtlusportaalides hängimine endaga kaasa toob, näidata alternatiive. Sest näiteks pedofiilidele on see keskkond suurepärane. Aga noh, meie ühiskonna tolerants on ju kah teada – truki ükskõik keda, last või koera, vahet ei ole! Need on ju lihtsalt vähemused ja kõik on jube kihvt!
Poolt
Heti Tulve
telereporter
Olen interneti suhtluskeskkondade aktiivne kasutaja, sest see annab mulle võimaluse olla kontaktis paljude tuttavatega ja kursis nende toimetamistega. Samas on tegu huvitava info vahetamisega, kus minu mõttelaadi jagajad põnevat teavet levitavad – nii jõuab see minuni lihtsamalt, kui et ma ise seda kusagilt otsiksin. Näiteks Facebookis postitavad inimesed huvitavaid artiklite või telesaadete viiteid, jagatakse nalju jne. Mina näiteks ei postita teateid, et ärkasin üles, sõin just võileiba ja nüüd joon kohvi, või et oo, täna panin tennised jalga.
Ma ei nimetaks kõiki tuhandet inimest, kes mul netis «sõprade» all kirjas, lähedasteks sõpradeks, pigem tuttavateks. Tänu Facebookile olen aga näiteks üles leidnud tüdrukud, kellega kunagi võimlemistrennis käisin, endised klassikaaslased, paljud ülikoolikaaslased, kolleegid. Kõigiga korraga ju näost näkku suhelda ei jõua. Põnev on vaadata kas või oma sõbrannade laste pilte ja tunda huvi, millega nad praegu tegelevad.
Aga nii kui mulle huvi pakkuva inimese info mind kuidagi liigutab, reageerin kohe. Saadan meili, helistan või skaibin ning seeläbi suhtlen inimestega palju rohkem kui varem.