Raamatuarvustus: mida kujutab endast Viisitamme elulooraamat?
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
15. oktoober 2009, 13:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/10/15/251132t1h9387.jpg)
Elu24 kultuuritoimetus arvustas eile ilmunud Pärnu linnapea elust jutustavat raamatut «Viisitamm - kloun või poliitgeenius»?
Väljapaistva meedia- ning ühiskonnategelase, spordi- ja klassikalise muusika erudiidi Mart Viisitamme lühikese, kuid haarava elukäigu on autor Uku Krieger suutnud mahutada 79 leheküljele. Teos on illustreeritud mõneteistkümne fotoga kangelase võitlusteest.
Oma žanrilt võiks raamat seista ühel riiulil brošüüridega «Lugusid Leninist lastele» ja «Hitler, laste sõber.» Noor lugeja peaks endale kindlasti eeskujuks seadma M. Viisitamme lapsepõlve, poisiiga ja noorust.
Tol ajal veel Markko Laitineni nime kandnud poisike soovis saada vedurijuhiks, militsionääriks ja prokuröriks, kuid tema tõeline kutsumus oli ja on poliitika. Eeskujulik õpilane Viisitamm salvestas juba 10-aastasena magnetofoniga ENSV Ülemnõukogu istungeid ja analüüsis neid.
«Kooliealine Markko paistis silma suure lugemusega, huvitus võõrkeeltest ning käis igal võimalusel oma vabast tahtest nii Estonia ooperis kui kontserdisaalis,» võime lugeda lk 8. Klassikalise muusika armastus saadab kangelast tänase päevani.
Krieger peatub lühidalt M.V. poliitikukarjääri alguseks keskkooli, kui ta erakordset organiseerimisvõimet rakendades pääses õpilasomavalitsuse presidendiks. Sealtpeale on M.V. särava komeedina poliitikataevasse tõusnud. Viisitamme isikuomaduste kirjeldamisest jääb lugejale tunne, et ühel päeval näeme teda juba Eesti, võib-olla ka planeet Maa ja ehk Universumi Presidendina (mida autor küll otsesõnu välja ei ütle.)
Viisitamme silmapaistvamateks iseloomuomadusteks peab autor ausust ja kompromissitust. On vaid üks joon Viisitamme iseloomus, mille suhtes Krieger teatavate reservatsioonidega kriitikat ilmutab. See on Viisitamme kuulus must huumor, millest tuimema huumorinärviga inimesed oma aeglase taibu ja üldise arenematuse tõttu alati aru ei saa.
Kui kellegi kuri toimetajakäsi kõik Viisitamme kohta käivad positiivsed epiteedid maha tõmbaks, jääks raamat tubli veerandi võrra õhemaks. Saame teada, et spordivõistlusi jälgib Viisitamm viiest telerist korraga, prindib ja arhiveerib tulemusi. Spordiarmastuse nahka läks ka suhe noorukese Siret Kotkaga. Viisitamm saatis Kotkaga kokkulepitud jalutuskäigule oma sõbra, aga ise asus olümpiamänge jälgima.
Sellest kõigest jutustab Krieger ladusas ning loetavas laadis. Autori tekstist on kumamas tema siiras austus ja imetlus ühe meie aja suurmehe aadressil. Püüdes objektiivseks jääda, näitab Krieger ka meedia ja Viisitamme vastuolusid.
Saame teada, et Viisitamme sattumises «Ärapanija» ja hiljem «Erisaate» pilatavate hulka on süüdi nende saadete toimetaja Mart Normeti ämm, kes Pärnu linnavalitsuses töötades noore printsipiaalse linnapeaga konflikti sattus.
Pärnu Postimehe andmetel on seni tundmatu autorinimi Uku Krieger pseudonüüm ja tema tegelikku isikut pole teada. Sellest on äärmiselt kahju, sest niivõrd särava sule ja põhjaliku analüüsivõimega kirjanikku pole meie kirjanduspõllul ammu kündmas nähtud.
Pärnu Postimees heidab autorile ette ka faktide näitamist Viisitammele kasulikus valguses, kuid siinkohal hauguvad kolleegid Pärnust vale puu all. Raamat «Viisitamm - kloun või geenius» kujutab endast puhtakujulist ilukirjandust. Kes julgeks Jules Verne'ile tema fantaasialendu ette heita?