Üheksakümnendatel võtsid muusikamaailma vägevad järsku kätte ja vedasid Seattle'i töölisrajoonidest välja kõik mehed, kellel olid juuksed pesemata ja ruudulised flanellsärgid seljas.
Nirvana rokkpopiks käänatud must masendus tõi sulli ja feimi ning nii oli põhjust puulangetajate, Bruce Springsteeni ja muu sellise maalähedase poolest kuulsast Seattle'ist kõike kätte juhtuvat välja tarida. Kätte sattus hulganisti seda, mis grungena kuulsaks sai.
Nirvana oli Nirvana, rahu tema põrmule, aga Seattle'ist välja kistud Pearl Jam oli väga hea bänd, kaaslinlastel grupist Soundgarden leidus väga helgeid momente ning algne Alice in Chains oli täitsa kõva asi ja, mis peaasi, piisavalt omapärane.
Omapära ja omakõlalisuse tagas Alice in Chainsile eelkõige vokalist ja kidramees Layne Staley, mitte vähetähtsaks kaaslaseks juhtkitarrist Jerry Cantrell. Südameid ja edetabeleid võideti plaatidega "Facelift" (1990), "Dirt" (1992) ja "Alice in Chains" (1995).
Plaadid müüsid nii, mis kolises ja tase püsis kõrge. Üheksakümnendad said otsa ning 2002 ohtralt meelemürke tarbinud Staley elutee. Mis sellest kõigest järele jäi, kuulemegi käesoleval aastal ilmunud plaadilt "Black Gives Way to Blue".
Staley vahetas 2006. aastal varjusurmast tõusnud bändis välja William DuVall ja eks püüavad mehed uuel helikandjal pakkuda midagi sellist, millega varem hästi toime tuldud.
Aga ei tulda enam toime. Kettale mahub grunget, hevi, lihtsalt veidi tumedapoolset (halli?) rokki, sekka suisa proget. Lood ja laulud kulgevad uimaselt, pingeta ja muusika jääb ilmetuks. Helitaustade tegemisel on professionaalsust tunda kõvasti, aga kõik see üldmuljet ei päästa. Mitte mingit elamust "Black Gives Way to Blue" ei paku, sest võltsiks jääb nii nende rünnak kui ränd ja ballaadidki ei päästa midagi.
Ühtegi laulu ei saa esile tuua, sest plaati tervikuna ei saa esile tuua. Kuulata muidugi võib, vaba maa, kes saaks seda keelata, aga kui juba, siis vana Alice in Chainsi või Pearl Jami või Soundgardenit.