/nginx/o/2008/06/17/50261t1h6405.jpg)
Mõned päevad enne Rabarocki, sõites parasjagu bussiga Nõmmelt linna, kuulsin tahes-tahtmata, kuidas kaks tüdrukut rääkisid pikalt ja laialt tollest üritusest: «Issand! Kas sa teadsid, et HU? esineb Rabarockil? Mis mõttes! Miks ta sellisele üritusele esinema läheb? Ma ei kavatse sinna kunagi minna. Vaata, mis muusika ja seltskond seal on! Seal ju ainult mingid karvased koos.» Tahtsin nii hirmsalt nende arvamust ümber lükata, aga ei paotanud suud.
Kuigi käisin Rabarockil alles teist korda, on minust saanud festivali täielik fänn. See on üks mõnusamaid kohti, kus lihtsalt võtta suvel paariks päevaks aeg maha ja kuulata sõpradega erinevaid bände.
Just nimelt erinevaid. Ongi kihvt, et esinejate koosseisus on nii Hannaliisa Uusma kui ka Metsatöll ning eestimaised ja välismaised artistid.
Kirju repertuaari tõttu oli publik täpselt samasugune: noored ja vanad, punkarid ja rokkarid, grunged ja moegurud, pered ja sõpruskonnad – tavaline eesti rahvas. Lisaks oli suur hulk kuulajaid kohale tulnud meie naaberriikidest.
Mulle jäi väga silma see, et kuigi kaasa elati kõigile esinejatele, olid kõige emotsioonikamad eestimaisete bändide kontserdid. Propelleri ja Ultima Thule ajal oli rahvas lausa hullumas! Kõik tantsisid ja laulsid kaasa. Kõik nautisid.
Hannaliisale tegi nalja ja rõõmu, et ka Rabarockil oli inimestel laulu «Absoluutselt» sõnad peas. Ja terve teise päeva sadanud vihm ei heidutanud kedagi!
Kes veel Rabarockil käinud pole, tulgu järgmisel aastal kindlasti ise kohale. Selle festivali kohta saab õiget aimu vaid siis, kui kuulata elusat muusikat, lõbutseda ja kindlasti magada telklaagris.