Niisugune olukord on igale kuulsale bändile keeruline. Sest valik on teiste heakskiidu teenimise ning endale truuks jäämise vahel. Air on enda peale võtnud raske ülesande balansseerida kuulajasõbralikkuse ja kunstilise ambitsioonikuse vahel. Nii esineb Airi diskograafias vaheldumisi nii eklektilist eksperimentalismi kui sulnist mahepoppi.
"10000 Hz Legendi" (2001) ebaühtlasele progeviibutusele järgnes "Talkie Walkie" (2004) täis kvaliteetset maitsekat ambient-poppi. Üsna alahinnatud 2007. aasta plaat "Pocket Symphony" oli taas eksperimentaalse vaimuga, flirtides eksootilisema kõlapildiga.
Viies stuudioalbum "Love 2", mis on esimene Airi plaat, mille produtseerinud bänd ise, võtab taas kursi popile. Airilikule popile muidugi. Mille atraktiivseim komponent on põnev instrumentatsioon. Juba "Moon Safari" aegadest peale on bänd silma paistnud rikkaliku ja värvika kõlapildi poolest ja seegi kord ei valmista duo pettumust. Lausa nauding on kuulata kõikvõimalike klahvpillide, süntesaatorite, kitarride jt instrumentide kihilist kudumit. Ja lood ise on ka huvitavad.
Kõige popilikum pala on kahtlemata singlilugu "Sing Sang Sung" oma sooja sümpaatse naivistliku soft-rock-meloodilisusega. Samas ei ütleks, et see õrn ja sulnis pop-õndsus on indikaator ülejäänud plaadi kõla suhtes. Avalugu "Do The Joy" kombineerib käreda riffimise retrosüntide suminaga. Järgneb naivistlikult elektropulseeriv "Love", millele järgneb hoopis midagi muud: "So Light Is Her Footfall" on ehtne psych-ballaad, milletaolist poleks duolt küll oodanud. Selline kulg iseloomustab tervet plaati, iga järgnev lugu erineb teineteisest piisavalt.