Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/25/139689t1h1557.jpg)
Suhtleme New Yorgis linna peal palju kohalikega, meie mänedžer Rauno Meidra, keda Eestis kutsuti Metsatölliks, sai siin latiinode käest endale hüüdnimeks hoopis Jesus, sest ta pidi tema moodi välja nägema.
Mind kutsus üks kohalik mustanahaline „whiteniggaks" ehk siis valgeks neegriks pärast Harlemi külastust. Harlemi neeger ütles, et näen küll välja valge, aga olen tema arust niisama ülbe nagu neeger.
Meil oli jah temaga kerge ütlemine, aga juhtub ikka. Paljud mustanahalised on meid siin aidanud isegi rohkem kui valged.
Käisime John Lennoni kuulsal Strawberry Fieldsil, kus pärast oma plaaditutvustust öeldi, et tulite siia Lennoni tööd edasi viima, mida ta alustas oma looga „Imagine". Muide, Strawberry Fieldsi hipidele meeldis eriti lugu „We Never Die".
New York on iseenesest huvitav linn, selline tunne, nagu kõik maailmarassid on Manhattanile kokku tulnud.
Kohalikele tehakse parajat ajuloputust, igal pool on suured reklaamid, isegi liinibusside peal, mis reklaamivad Iraani kui kurjuse impeeriumi, mis ehitab tuumapommi.
Söögikohad on iga 10 meetri tagant, vali ise, millises sööd, seni kui valid kiirtoidu. Tavalist sööki saab vist ainult kallites restodes.
Linna peal on liikumas naisi, kelle tagumik on suurem kui kaks Airbusi akut ja tankimootor kokku, aga kuulsime kohaliku eestlase käest, et Obama pidi hakkama tõsisemalt ülekaalulisusega võitlema.
Kuigi paljud tulevad USAsse õnne otsima, on see siiski riik, kus on palju rikkaid ja vaeseid. Põhimõtteliselt on linn kerjuseid täis. Paljud tulevad tänaval juurde ja küsivad münte.
Nali on selles, et mõned ehk mängivad lihtsalt kerjuseid ja ajavad Times Squarel istudes rohkem raha kokku kui tavatööga.
Aga on näha, et on palju vaeseid, kes tõesti kerjavad, ja neid on iga nurga peal. Metroojaamades on palju tänavamuusikuid. Ühe plaadifirma, mida külastasime, omanik mainis, et need metroomuusikud on paljud paremad pillimängijad kui näiteks Carlos Santana, aga kuna ülepakkumine on nii suur, on neil väga raske muul viisil muusikutena ennast ära elatada.
Siin on uskumatult palju bände, nende seas on tundmatuid bände, kes on väga head, aga ei jõua ilmselt kunagi kuhugi välja.
Palju sõltub muusikaäris kindlasti vedamisest, tuleb olla õigel ajal õiges kohas ehk saatuse kätt on natukene appi vaja.
Üritame hakata Chicago poole liikuma, sest NY on väga raske koht alustamiseks. Kõik bändid üle maailma tulevad siia kohale ja klubid on bändide poolt ülepakutud. Samal ajal on meil oma tuuri jaoks 5-6 kontserti NYs ja siin lähedal broneeritud.