«Antikristus» eituse kaudu jaatuseni

Foto: Kaader filmist

Kas Lars von Trieri «Antikristus» on geniaalse kunstniku geniaalne

või hoopis maailma kõige haigem film, arutleb filmikriitik Tiina Lokk.

Mida teeks üks filmitegija, kui ta oleks pärit väikeselt maalt, mille keel ei kuulu just maailma kolme räägitavama hulka, aga tahtmine läbi lüüa on sama suur kui usk oma geniaalsusesse? Emigreeruks tõenäoliselt Ameerikasse! Taanlane Lars von Trier ei saa seda paraku enesele lubada, sest tal on reisimise foobia.

Nii otsustabki ta muuta valdava osa oma filmidest ingliskeelseks, kasutades magnetina mainekaid Hollywoodi näitlejaid, mängides nii vormi kui sisuga, üritades tõestada, et ei tunne žanrifilmi reegleid halvemini kui kolleegid Hollywoodist. Näib, et talle pole mingi kunst samastuda ükskõik kellega ja teha vasaku käega järele ükskõik keda või mida. Isegi oma Hollywoodi «titaanikute» antiteesi – Dogma 95 manifesti – töötab ta välja, et hiljem seda ise rikkuda.

Kuulujutud, solvumised, skandaalid ja vaatajat šokeerivad üksikasjad – kõik see käib selle 53-aastase, ikka veel filmimaailma enfant terrible’i loominguga paratamatult kaasas. Selleta poleks ta tema ise. Trieri ja tema filme on võimatu mitte märgata, ja eks ole seegi üks vahenditest ennast müüa – nii nagu aadliseisusele viitava «von’igagi» enda nimes. Ülikoolipõlve naljana sündinuna kuulub see Trieri nime juurde juba sama orgaaniliselt nagu Sydowi või ka Stroheimi puhul.

Mustvalge maailm. Sajab rahulikku valget lund, kõlab aaria Händeli pastoraalsest ooperist «Rinaldo» – imeline muusika! Pesuruumis, pesumasina kõrval seksivad Mees ja Naine, kirglikult ja häbitult. Trier filmib seda nagu pornofilmis tavaks – võimalikult ausalt. Kõrvaltoas ärkab häälte peale üles nende väike poeg Nick, kes, nähes läbi lahtise ukseprao toimuvat, ronib, mängujänes käes, aknalauale, et lumesadu vaadata. Kontrapunkteerudes, hetkel, mil Naine saab orgasmi, kukub poiss Händeli muusika saatel aknast alla. Orgasm on lend Kosmosesse. Ka Trieril on orgasm seotud lennuga, ainult et vastupidises suunas. Mitte üles, vaid alla, mitte elujaatavalt, vaid surma ennustavalt. Kogu episood on imeilus.

Siit algab «Antikristuse» lugu, mis koosneb mustvalgest proloogist ja epiloogist ning neljast peatükist: «Lein», «Valu», «Meeleheide» ja «Kolm kerjust» – peegelprojektsioonis on need Rõõmu, Naudingu, Orgasmi (lend) ja Kolme Targa antiteesid. Võimalik, et siin ongi peidus moralistist Trieri kõige suurem üldistus ja filmi sõnum meid ümbritseva maailma duaalsusest – elades vaid rõõmu, naudingu ja orgasmi nimel, ootab sind varem või hiljem kokkupuude valu, meeleheite ja leinaga.

Kas ja kui palju on poisi surmas juhusesse peidetud seaduspärasust, selgub filmi jooksul.

Vale oleks nimetada «Antikristust» õudusfilmiks. Õudukaga on siin tegemist vaid sedavõrd, kuivõrd saab õudne olla võitlus inimese teadvuse ja alateadvuse vahel ning kui õudsed võivad olla meie alateadvuses juhuste kokkulangemise tulemusena vallanduvad psühholoogilised protsessid. Pigem on see psühholoogiline thriller, õudusfilmi elementidega traagiline armastuslugu. Mis iganes, igal juhul toimub ka siin vastandumine Mehe ja Naise armastusloole. Trier kehtestab ennast, nagu eluski, negatiivse identiteedi kaudu.

Esimene peatükk «Lein» algab Nicki matustega, kus vaatajale tutvustatakse tema vanemaid, keda mängivad Willem Dafoe ja Charlotte Gainsbourg. Nimetagem neid lihtsalt Meheks ja Naiseks, sest nimesid nende tegelaskujudel filmis ei ole.

Naine on depressiooniga haiglas. Mehe kätte satub arsti diagnoos, mis väidab, et poisi jalalabad on deformeerunud – kandis poeg ju parema jala saabast vasakus jalas ja vastupidi. Otsene põhjus, miks ta ei suutnud aknalaual tasakaalu säilitada ja surnuks kukkus.

Mehele meenub, et poiss oli emaga koos maamajas, kui naine kirjutas raamatut «Gynicide», mis peaks tähendama midagi, mis on seotud naise enesehävitamisega feminismi ja meestemaailma teisendumisest tingitud mõjutuste kaudu. Mees on psühhoterapeut, kes üritab Naist depressioonist terveks ravida, koheldes teda nagu patsienti. Teda hakkab huvitama Naise alateadlike hirmude olemus ja nendest vabanemise võimalused. Selleks peab ta aitama Naisel ületada Häbi oma alateadvuse ees. Nad lähevad tagasi päris algusesse. See tähendab Loodusesse, Metsa, sest selgub, et Naine kardab seda.

Nad sisenevad Tsooni, kus asub nende maakodu, mida nad ise kutsuvad Paradiisiks (vrd Tarkovski «Stalker»). Nii käivitub filmi järgmine etapp – võitlus Hirmu ja Häbi vahel. (Ja ka häbi) on Juri Lotmani järgi seotud tihedasti kultuuri ühe peamise karakteristiku, «meie-nemad» opositsiooniga. Kui häbitunnet võiks pidada vahendiks, mis reguleerib grupisiseseid suhteid, siis hirm reguleerib enamasti suhteid «meist» väljapoole jäävate «nendega».

Mõistagi on siia peidetud Trieri järgmine sõnum, mis langeb nagu valatud kokku Lotmani järeldusega: «Ühiskond on haaratud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad ta enese eest varjatuks. Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud adressaadid – mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu.» Muide, esimese printsiibi järgi toimib õudusfilmi dramaturgiline struktuur, see on ka põhjus, miks ei ole tegemist õudusfilmiga.

Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest ja enamasti on see ühiskonna või inimgrupi kõige nõrgem liige, kellele projitseeritakse kogu agressioon ja tehakse temast vaenlase kuju. See, et nõiaprotsessidega kaasnenud tuleriitadel põletati enamasti naisi, ei ole tingitud naise saatanlikust loomusest, vaid tema asendist ajastu semiootilises struktuuris. Mehe hirm naise ees on olnud läbi aegade seotud just hirmuga loovutada Naisele oma ühiskondlik positsioon.

«Antikristuses» muutub Naine Ohvriks, nii Looduse kui Ühiskonna ohvriks, rääkimata sellest, et temast saab Mehe alateadlike hirmude ohver, kes tuleb Puhastumise nimel ohverdada ehk põletada. Mida Trier ka Carl Dreyeri kombel teeb.

Sellest hetkest peale, mil «Antikristus» kevadel Cannes’i festivali võistlusprogrammis linastus, pole palju enam millestki muust räägitud. Maailm jaguneb kaheks: ühed, kes leiavad, et tegu on aasta kõige huvitavama filmiga, ja teised, kelle meelest pole see mitte ainult režissööri suurim «ämber», vaid ka maailma kõige haigem film.

Snoobidest filmikriitikud leiavad, et Trier rüvetas pühadust ennast, pühendades lõputiitrites oma teose Andrei Tarkovskile.

Mõistagi on Trier oma vaataja suhtes arro­gantselt ignorantne. Ta ei taha tunnistada fakti, et publik, kes küll teab, vähemalt üldjoontes, et Tarkovski looming on suur ja puhas kunst, ei mäleta enam ammu tema teoste metatasandit ja sümboleid, mille kaudu see avaldub. Just Tarkovski on aga selleks võtmeks, mis teeb lukust lahti ka «Antikristuse». Mõistmata Tarkovskit, ei ole võimalik mõista «Antikristust» – nii on ka andestatav, miks mõnigi vaataja tembeldab teose seksismist ja misogüüniast pakatavaks, õudusfilmi sugemetega pornoks või vastupidi – sõltuvalt sellest, kas näidatakse lühemat või pikemat versiooni, vähema või rohkema seksiga.

«Antikristuse» ideeline lähtepunkt võiks olla ka Sartre’i «halb usk». Maailm on leppinud kokku põhiväärtustes, eirates teadlikult või alateadlikult fakte ja ilminguid, mis tõestavad, et asjad võivad olla ka sootuks vastupidised: näiteks laulab Tarkovski oma «Peeglis» oodi naiselikkusele, emadusele (ka Jumal räägib proloogis naispsühhoterapeudi kaudu, kes vabastab poisi sisemise hääle, andes tema mõtetele vormi ja sõnadele tähenduse). Vastupidiselt Tarkovskile tõestab Trier, et Naine, kelle tegelikku olemust on Mehel võimatu mõista ja kelle alateadvust ei ole võimalik kontrollida, on Saatanast. Nõid, kelle põletamine tooks Mehe jaoks kaasa hinge puhastumise ja vabanemise hirmudest ning lõpetaks kaose Maailmas.

Erinevalt Tarkovskist, veelgi enam aga Haruki Murakamist («Norra mets») ei too Metsa läbimine (ehk omaenese alateadvusega vastakuti seismine) kaasa Armastust ega Tervenemist. Kuigi – mis on Hullus, mis on Täius? Me otsime täiuslikke Inimesi, aga kas pole seegi Hullus, sest Täius on näiline. Terve inimene võib igal hetkel hulluda ja vastupidi. Põhimõtteliselt on Inimene kogu aeg hingehaige ja sellepärast näeme ka «Antikristuse» lõpus, kui peaks kõlama ood puhastunud ja vabanenud hingele, hoopis tundetut ja tuima Meest, kellele lähenevad kümned nägudeta Naised.

Kõik algab uuesti, meie Hirmud ei kao kusagile. Pole vahet, kas valida elu või surm, niikuinii on kõik suhteline ja näiline. Hullumeelsus on Foucault’ järgi teatavasti ühiskondlik konstruktsioon. Ka «Antikristuses» vallanduv Naise hullus on suhteline, me ei tea, kas see on temas ka tegelikult olemas või kujutab Mees seda ette, projitseerides, Freudi teooria järgi, endast lähtuva alateadliku agressiooni Naisele ja vallandades viimase alateadvuses peituvad sügavused, mis ei allu enam Mehe mõistuse kontrollile ja viivad lõpuks ka Mehe hulluseni (Bergman: hullus on nakkav!).

Tegelikult on asi veelgi keerulisem. Trier kasutab siin peegelprojektsiooni klassikalist varianti (Lotman), kus kirjeldatav «mina» võrdub autori mina defineerimisega negatiivse (tavaliselt ka agressiivsena reflekteeriva) «teise» («nemad») antiteesina – seega «nende» kaudu.

Trier osutub Tarkovski antiteesiks, peegelprojektsiooniks. Milline paradoks, arvestades seda, et «Peegel» oli Tarkovski maailmavaateline manifest. Selleks et mõista Trieri «Antikristust», ei piisa aga ainult «Peeglist», rääkimata Tarkovski teistest filmidest, tunda tuleks ka tema päevikuid – alles siis võib lõplikult «lahti kerida», mida tähendab näiteks rääkiv, kehas oleva auguga Rebane (sisemist hirmu)...

Seega võtab Trier Tarkovski loomingu, sellele omased elemendid, kujundid ja sümbolid, tekitab peegelsümmeetria efekti ja loob sel kombel uue terviku. See, kuidas ta seda teeb, on geniaal­ne ja hirmutav ühtaegu. Rääkides Antikristusest, räägib Trier tegelikult Kristusest, kristlusest tänapäeva maailmas. Või nagu vene kultuuriruumis, mida Trier, nagu näib, küllaltki hästi tunneb – kus «uus kultuur», mis teadvustab ennast «vana» eitamise ja hävitamise kaudu, osutub ühtlasi sellesama «vana» säilitamise võimsaks hoovaks. Hõlmates vanu tekste, tähendusi, käitumisnorme ja väärtusi, pöörab ta nende funktsioonid peegelsümmeetriliselt pahupidi, sundides meenutama alguste algust.

Ühes oma intervjuus on Trier ütelnud, et «Antikristust» tehes käitus ta nagu Kunstnik, mitte nagu Matemaatik – ainus, millest ta lähtus, oli intuitsioon...

Uus film kinolevis

«Antikristus»

Režissöör ja stsenarist Lars von Trier. Operaator Anthony Dod Mantle

Osades Willem Dafoe ja Charlotte Gainsbourg

Taani-Saksa-Prantsuse-Rootsi-Itaalia-Poola 2009

Alates 10. oktoobrist Tallinnas Solarise keskuse väärtfilmide kinos Artis