/nginx/o/2009/10/09/247668t1h3f57.jpg)
Air
Love 2
(Astralwerks)
Hinne 5
Nädala plaat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujutlusrikas, unenäoline muusika
Prantsuse duo Air (lühend sõnadest Amour, Imagination, Rêve, mis tähistavad armastust, kujutlusvõimet ja unistust) debüüt «Moon Safari» (1998) oli tõeline hitt nii kriitikute kui publiku seas. Mistap on sestsaati bändi suhtes ootused olnud alati kõrged. Ning iga järgnev plaat on tekitanud vastakaid arvamusi, et kas ja kuidas ootustele vastab. Kas see on sama hea kui «Moon Safari»? Või hoopis erinev? Kas Air üllatab, vastab ootustele või valmistab pettumust?
Niisugune olukord on igale kuulsale bändile keeruline. Sest valik on teiste heakskiidu teenimise ning endale truuks jäämise vahel. Air on enda peale võtnud raske ülesande balansseerida kuulajasõbralikkuse ja kunstilise ambitsioonikuse vahel. Nii esineb Airi diskograafias vaheldumisi nii eklektilist eksperimentalismi kui sulnist mahepoppi.
«10000 Hz Legendi» (2001) ebaühtlasele progeviibutusele järgnes «Talkie Walkie» (2004) täis kvaliteetset maitsekat ambient-poppi. Üsna alahinnatud 2007. aasta plaat «Pocket Symphony» oli taas eksperimentaalse vaimuga, flirtides eksootilisema kõlapildiga.
Viies stuudioalbum «Love 2», mis on esimene Airi plaat, mille produtseerinud bänd ise, võtab taas kursi popile. Airilikule popile muidugi. Mille atraktiivseim komponent on põnev instrumentatsioon. Juba «Moon Safari» aegadest peale on bänd silma paistnud rikkaliku ja värvika kõlapildi poolest ja seegi kord ei valmista duo pettumust. Lausa nauding on kuulata kõikvõimalike klahvpillide, süntesaatorite, kitarride jt instrumentide kihilist kudumit. Ja lood ise on ka huvitavad.
Kõige popilikum pala on kahtlemata singlilugu «Sing Sang Sung» oma sooja sümpaatse naivistliku soft-rock-meloodilisusega. Samas ei ütleks, et see õrn ja sulnis pop-õndsus on indikaator ülejäänud plaadi kõla suhtes. Avalugu «Do The Joy» kombineerib käreda riffimise retrosüntide suminaga. Järgneb naivistlikult elektropulseeriv «Love», millele järgneb hoopis midagi muud: «So Light Is Her Footfall» on ehtne psych-ballaad, milletaolist poleks duolt küll oodanud. Selline kulg iseloomustab tervet plaati, iga järgnev lugu erineb teineteisest piisavalt.
Seega on tõeliselt põnev tervet plaati kuulata. Sest kordagi ei juhtu, et kaks lugu on ühte auku. Nõuab erakordset annet, et ühel albumil suudaks edukalt kaaseksisteerida näiteks kraut-motoorika kämp «Be A Bee» ja kinemaatiline maheproge «Tropical Disease». Või loo «Heaven’s Light» õrn õhulisus kõrvuti «Night Hunteri» gruuviva tribal-funk hüpnomotoorikaga.
Siiski pole «Love 2» pelgalt põnevate ideede kogum. Vaid tõenäoliselt üks seni kohesiivsemaid ja järjekindlamaid plaate Airilt. Küsimused stiilis, kas see on üldse «Moon Safari» vääriline, tunduvad järjest vähem relevantsed. Plaat annab hoopis vastuse, et Air tõesti väärib oma nime bändina. See plaat ei ole mitte ainult järjekordne hea näide õhulisest ja värskendavast ambient-popist, vaid see sisaldab ka ohtralt muusikat, mida võib pidada armsaks, kujutlusrikkaks ja unenäoliseks.