/nginx/o/2009/10/09/247458t1h2213.jpg)
Klassika ei vea alt
Moekiri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe alustuseks pean ütlema, et ma armastan moodi. Siiski,
õigem oleks öelda, et armastan riideid ja kingi ja kotte ja salle ja ehteid ja kübaraid ja kindaid ja korsette ja lipse... Aga ma ei ela nende nimel. Ma ei arva, et tegemist oleks maailma kõige tähtsama asjaga. On tunduvalt olulisemaid asju kui hilbud, ausõna.
Olen lõpetanud kunstiakadeemia moeosakonna, töötanud üle üheksa aasta stilistina ja peaks tundma kõiki moe mängureegleid. Ometigi pole ka mulle võõras olukord, kus seisan pungil täis riidekapi ees ja laiutan käsi: mitte midagi ei ole selga panna. Midagi nagu ei sobi ja samas kõik ju sobib, sest aastatega olen õppinud juhuslikke oste vältima. See on küll keerukas, aga võimalik.
Ka kolme nädala eest olin raske valiku ees. Alustasin kostüümikunsti magistriõpinguid Londonis ja kolides pidin ka oma riiete hulgas valiku tegema. Aga kuidas mahutada kõik vajalik kohvrisse, mille kaal ei tohi ületada 23 kilo? Liiati pidi nende kilode sisse mahtuma peale riiete ka kõik muu.
Milline on hulga jalatsite seast see õige paar kingi või saapaid? Või millised on need ehted, mis oleksid originaalsed ja eristaksid sind massist, kuid jääksid samal ajal tagasihoidlikkuse ja maitsekuse piiridesse? Kas peaks punase piduliku kleidi kaasa võtma? Ja dressid? Või viigipüksid?
Lõpuks otsustasin oma valdavalt tumedatest värvidest koosnevast garderoobist teha klassikalise valiku: teksased, seelik, kaks kampsunit, nahkpintsak, pesu, üks väike must kleit, punane kimono, pullover, T-särk, üks väike must kott, suur käekott, pross, pärlid, lai must vöö, kaks paari saapaid ja madalad kingad. Kõik, punkt. Ei mingeid agasid ega järeleandmisi. Ja kui ikka väga nutuseks läheb, siis kodused saadavad midagi järele või ostan siis poest.
Natuke hirm oli ikka ka, et järsku jään nendele lahedatele ja innovaatilistele londonlastele kuidagi alla. Ja et võib-olla on minu välimuses midagi sellist, mis kohe reedab, et ahhaaa, näe, idaeurooplane tuleb. Aga samas rahustasin ennast, et teksased, must pintsak, must seelik ja must pikk kampsun peaks olema igal juhul kindla peale minek. Vaevalt et klassika mind alt veab.