Plastiline kirurgia või loomulik ilu?
10. oktoober 2009, 10:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene võib hingelt nooreks jääda, kuid aeg künnab näole vagusid ikkagi. Kas leppida sellega või otsida abi?
Vastu
Eve Kivi
näitlejanna
Suhtun iluoperatsioonidesse eitavalt eelkõige seetõttu, et inimesed võivad muutuda neist sõltuvaks ja näo sootuks ära rikkuda. Kui nina otsas on koeranael, siis loomulikult tuleb see eemaldada, aga kogu aeg ennast lõikuda, ma ei tea... Oleneb, kui edev inimene on, kuid lõpptulemus võib vahel olla kohutav.
Ise pole ma ühtki ilulõikust läbi teinud, kortsud kaunistavad inimest. Inimene ei muutu ju vanemaks mitte ainult oma välimuselt, oma näost, ta vananeb nii meeltelt kui ka kehalt.
Arvan, et eks keha «hoidmist» ole veel raskem ette võtta – võid ju näo ära lõikuda, aga kui «ülevalt» oled nelikümmend ja «alt» seitsekümmend, tekib piinlik olukord. Või siis hoopis vastupidi, «tagant gümnaasium ja eest muuseum». Kui sulle ikka vahib vastu äratiritud ja viltune nägu, kes ei julge isegi naeratada ja kel on pidevalt näol kerge muie, mõjub see imelikult.
Tõsi, kord taheti mindki operatsioonile ajada, et saaksin lõikusega pikendada oma ekraanil olekut, aga ei... Ma kardan igasuguseid lõikusi. Teisalt on loomulik, et näitlejad end n-ö järele aitavad, aga lasta end päriselt pidevalt lõikuda, see on idiootsus, täielik arulagedus.
Vene staar Ljudmila Gurtšenko ei suuda ju enam korralikult silmigi avada. Laval kõndides hoiab ta ka pead ebaloomulikult ettepoole, ilmselt sellepärast, et ei näe hästi, ta silmalaud on kinni! Milleks üldse elada, kui oled ennast nii ära lõikunud, et ei saa normaalselt liikudagi?
Usun, et nooruslikkuse saladus peitub eelkõige heas puhkuses, unes, väärt kreemide kasutamises ja sportimises. Aga loota kaheksakümneselt näha välja kolmekümnene – sellest ärgu keegi unistagu.
Poolt
Marje Hansar
ärinaine
Suhtun plastilisse kirurgiasse väga positiivselt. Kahjuks saadakse meil iluoperatsioonide tähendusest liiga ühekülgselt aru. Tegelikult pole see, millest meie räägime, enda ilusaks lõikamine, vaid oma välimuse värskendamine. Mis tahes selliste protseduuride – kas siis kirurgiliste või kosmeetiliste – tulemus ei tohiks aga otseselt nähtav olla. Mitte uhkeldamiseks, et mulle on lõigatud ilusam nina või uuem lõug, vaid, kordan, välimuse värskendamiseks.
Üks nii naiste kui ka meeste silmahakkavamaid probleeme on allalangevad silmalaud või kottis silmaalused, vahel juba päris noortel inimestel. No seda protseduuri ei maksaks ka meestel karta teha, naistest rääkimata!
Kes aga suhtub ilukirurgiasse põlgusega ja kiidab «väärikat» vananemist, sellele ütleksin, et kosmeetikatööstuse tippsaavutuste, sealhulgas kirurgilise sekkumise kasutamine ei takista ju ometi väärikalt vananemast. Ikka pigem vastupidi!