Ansambli asutajaliikmed olid Urmas Alender (vokaal), Peeter Volkonski (vokaal), Peeter Määrits (vokaal, heli), Ain Varts (kitarr), Ivo Varts (trummid), Priit Kuulberg (bass), Riho Sibul (kitarr), Peeter Malkov (vokaal, flööt) ja ansambli õuepoeet Albert Trapeež (Leonhard Lapin).
Propeller oli ja on tipptegijatest koosnev progressiivne institutsioon, milles peitub mässumeelset punkhinge, intelligentsi ja tänapäevasust. Nõukogude Eesti kultuuriametnikele põhjustas Propeller kõvasti peavalu ja ansambel keelati peaaegu kohe pärast selle loomist ära.
Oma terava ühiskonnakriitikaga ajab bänd ka praegustele kultuuriametnikele jänese püksi! Propa laulu sisse on kerge pääseda, aga välja ei saa. Ruja kitarrist Jaanus Nõgisto kommenteeris üht sellelaadset seika jägnevalt: „Purjus pillimeeste loll nali!"
Kosmikud on Propellerist põlvkonna võrra noorem bänd: esimesed lood salvestas ansambel 1999. aasta sügisel, kui seal mängisid Taavi Pedriks (1971-2000; laul), Andres (Aleksander) Vana (kitarr), Raivo Rätte (Kõmmari) (bass) ja Kristo Rajasaare (trummid).
Kosmikud on andnud välja neli kauamängivat: „Ei Roosid" (2000), „Kuidas tuli pimedus" (2003), „Pulmad ja matused" (2006) ja „Ainus, mis jääb, on BEAT" (2008).
Sel sügisel üllitab bänd juubeli tähistamiseks oma ajaloo esimese kogumiku, millel salvestusi kogu tegevusperioodist. Kosmikute 10 aastat sisaldavad koostöid väärikate rokilegendidega nagu Kauko Röyhkä ja Rein Rannap, aga ka skandaalseid performance'eid Joel Steinfeldti, Onu Bella ja Ines Karu osalusel ning poisikeselikku porgandpaljalt silkamist üle Tartu muusikapäevade lavalaudade.